mine siis veel naiivselt pooliku veinipudeliga viimsisse vaiksele chillimisõhtule koos (võibolla) väikese filmiga. umbes ühe narnia filmi ja 1 siider ja 1 magus vaarikas ja 2 tequilasunrise'i hiljem on käidud mauruse ees, pärnu mnt pätrikus ja VIPina privés ja emotsioonid taaskord ainult positiivsed. sest et seltskond oli alatasa uus aga KOGU AEG mega, kallistati (niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju), viidi tantsima, räägiti ilusaid asju, kallistati veel, sunniti ära jooma 1 hotshot, tehti musi põse, kaela ja suu peale ka, kanti hoolt, rõõmustati kohtumise üle, ei tehtud MITTE ÜHTEGI KOMMENTAARI selle kohta, et ma olin täiesti unustanud endale meiki teha, oldi ropud ja ropendati niisama, sõnumeeriti (seekord ei midagi kahetsusväärset), vahetati numbreid ja lõpuks toodi koju (mis siis et kojutooja ise elas, khm, kakumäel) kah. miks ei võiks kõik nädalavahetused sellised olla?! ühtlasi pean nentima, et mul on mingi värk pikkade meeste suhtes vist. nagu.... naljakas et ma enne seda pole märgand :D

aa ja reedeõhtul juhtus nii, et mu kaunid naissõbrad (vt pilt orkutis onju) otsustasid et pole ammu stereos joonud ja no nende soov on mulle seaduseks. mis siis et ma alguses jooksuga kaheksasse kihutasin ja siis 15 min neid seal tulutult ilma prillideta lokateerida üritasin ning end tumelillaks vihastasin, kui keegi mu telefonikõnedele ei reageerinud. ehksiis lõpuks mingi kolmveerand9 jõudsin valgesse kabinetti, tarbisin koguse X maasikamargaritasid (1 aga see oli suure kuhjaga) ja suuri vaarikamojitosid (eemm, kogus vahemikus 3...6, mul ei ole õrna aimugi kui väga aus olla), lõpuks väga enam midagi aru ei saanud, siis kõik kallid (ja kaunid) naissõbrad läksid erinevatel põhjustel kodudesse tuttu ära, mina kolisin ümber klassikaaslaste lauda kus mulle lükati ette mingi väga mitmevärviline shot (kui ma nüüd õigesti mäletan siis äkki redbull+campari+viin vms?) ja peale seda põgenesin eelnevalt kokkulepitud ööbimiskohta kuskil kopli unistel tänavatel. ise ka ei usu, aga olin juba mingi kella kolme ajal väga kerasse tõmmanud ennast ning maksimaalselt puhkama asunud. või vähemalt üritanud. sestet nahkdiivan ei ole just maailma mugavaim asi öö veetmiseks, tuleb tunnistada. aga siiski kõvasti meeldivam kui rahakoti uudistamine hommikul, kui taksoga koju põrutatud. niiet kõlbas kah :)

kroonika mõttes peaks ära mainima, et tänane "öö" on esimene nädalavahetuslik piduöö viimase paari nädala jooksul, mis ma veedan oma kodus. sestet laupäevahommikul ärkasin (nagu just mainitud sai) koplis, reedehommikul roosikrantsis, eelmine pühapäev pelgulinnas, eelmine laupäev vanalinnas, üleeelmine pühapäev helsinkis, üleelmine reede nagu eriti ei maganudki (aga okei, tõesti enda voodis).... ja siis veel need nädalavahetused, kui on ärgatud riias, saaremaal, hiiumaal, pranglil... :P mul on ikka palju häid sõpru mitmes erinevas kohas, kes mu vaest joodikuhinge majutada viitsivad :D

homme (ehhh, täna) siis väike kontserto (mingi umbes 9,5h pärast ju tegelt. mis siis, et ma väga ei adekvateeru, tulge ikkagi kõik 30/12 mustpeade majja kl 16 kuulama ja vaatama, tuleb põnev asi ma arvan!), väike istumine hollandeestlanna auks, väike filmiõhtu ja võibolla... ei või iial teada mis juhtuda võib. igastahes siis korraks peab olema korralik ja mingihetk on jälle tsaupakaa, hüvasti mõistus. hullmöll. aga heas mõttes hull. väga meeldib!

just mehed on süüdi selles, et mul ei ole teps mitte absoluutselt eriti hea olla hetkel. võiks isegi öelda, et mul on suht kehva olla. lausa nii kehva, et tahaks end kerra tõmmata ja kuskil soojas nurgas väriseda veidi. või mõned tunnid näiteks. kuid selline pisike tõsiasi muidugi ei takista mul unistamast ajast, kui kell saab 8 ja mina lähen kaheksasse oma naissõpradega, kellest osasid ma pole vist umbes kuussada aastat näinud ja võtan endale ühe maasika margarita. algatuseks. või midagi sellist. no igastahes mehed on kõiges selles süüdi seetõttu, et minule olid nad liiga teinud (noh.. kind of. võisiis ma ise oli endale meesteteemalised pseudokad tekitanud. poteito-potaato.... aga nemad olid ikkagi ALGSELT selles süüdi et mul oli üldse põhjuseid endalemingid probleemid välja mõelda! marvan. tegelt maitea enam, mittemidagi ei saa aru) ja elisale olid nad liiga teinud ja kuidas seda muret kõige lihtsmate vahenditega lahendada? retsept imelihtne! 1 roosikrantsi korter, 2 pakki juustunäkse, 2 pudelit veini, 4l spraiti, 1 pudel hennessyt ja voilá! probleem lahendatud! sessuhtes et oli väga nauditav lihtsalt rääkida absoluutselt kõigest, mis aju genereeris, häbitult ropendada, kasutada niipalju keeli korraga kui mõistus lubas ja nii kuni kella kuueni hommikul välja. naljakas oli, kui elisa rääkis mingist suvalisest asjast ja siis mul tekkis selle suvalise asja suvalistest seostest juba mingi 2...3...4 järgmist teemat, mis KINDLASTI hästikiiresti ja kohekohe lahkamist vajasid. ja nii juttu jätkuski. ja jätkus ja jätkus kuni me lihtsalt mõlemad haigutasime ja tõdesime et oleks vist mõistlik hetkeks küllili maha pudeneda. ja pudenesimegi. ja terve päev oli siuke raske olla, nagu oleks eelmisel õhtul veidi pidu pannud või midagi. päris produktiivne. aga noh, elu on selline. lähen käin nüüd käppelt dushiall ära ja kui veab ja aega üle jääb siis võibolla isegi koristan midagi natukene. mis siis, et koristamine pidi tänase päeva juhtmõte olema. upsii, juuvist oli targemat teha. võisiis. mitte.

ma olen päris okei tsikk endaarust. tegin perega jöulud ära, ja siis läksin võtsin oma eksi peale ja läksin eksi sõprade väga traditsioonilisele jõulupeole tõnni juurde, sest maiviitsind kodus olla. natsa naljakalt vaadati vahepeal (võinoh, siis kui me koos saabusime) aga mul ükskõik. beriti ja jana reaktsioonid risto eestisolemisele olid ausalt lausa puhas kuld. igastahes lõbus oli, üldse ei kurda :D ja hommikul on mul padukainekana kindlasti palju lõbusam kui mõnel teisel kes kommertspühade tipphetke tähistamas oli :)

selle aasta skoorid on suhtkoht kesised. minu üllatuseks ja totaalseks hämminguks saabus mulle koju 2 (!!!!!!!!!!!!) postkaarti, telefoni 8 jõulusõnumit, orkutisse neid jaburaid "saada kõigile sõpsidele" tervitusi mingi palju ja nele helistas ka. a mitte jõuluteemadel :D ergo ja torm helistasid ka. niivõrdkuivõrd jõuluteemadel. kinki sain eeee. ühelt kliendilt pluusi (okei, reedel juba aga see oli ikkagi v. lahe), empsilt perenaise käsiraamatu (nüüd ma LÕPUKS saan õppida hakklihakastet tegema ja praekartuleid nii, et need ka söödavad oleksid! boonusena kasulikud vihjed feng shui teemadel tubade sisustamiseks ja algtõed laenu võtmisest), õelt clarksoni raamatu (sama, mis ma ristole vist sünnipäevaks kinkisin?), vanavanematelt, nagu traditsiooniks saanud, magusat ja krabisevat. a ja sõrmikud ja villased sokid. spets ja suht okei.

ise kinkisin endale seeaasta joiki lõhnaküünlaid ja iPod shuffle. eelmineaasta oli mu endakingiks teatavasti mu armaskallisnumpsik telefon. aga selle shufflega oli siuke nali, et selle eelmine kodu oli natuke pärnus, ja pärnust päälinna tõi ta minu palvel (risto sõber) margo. ja margo ei olnd mitte kunagi minu juures käinud, ühekorra vist kuskil lähedalkandis. aga täna ta mingi päeval helistas et kule, ma 2 tunni pärast olen kuskil sealkandis. ja täpselt 2 tunni pärast helistas ta jälle ja ütles et ouu, ma nüüd olen vist kohal. vaatasin aknast välja ja oligi! oli tunde järgi tulnud ja kui leidis maja, millel hoovis audi seisis, siis tundus õige koht olema. müstifikatsioon mees täiesti!

kuigi "tea, et sellest ei tule mingit püsisuhet" ei ole just lause, mida ükski tütarlaps umbes kunagi kuulda tahaks, olen ma siiski väga rõõmus. sest neid mõnusaid hetki, mille meenutamiste najal kasvõi terve järgmine aasta üle elada, on mul hetkeseisuga küll ja veel natuke. olen siiamaani vooruse etalon ja ühegi lollusega ei ole (no okei, eriti ja mitte seoses selle asjaga) lähiminevikus hakkama saanud, ja seega ei ole need meenutused ka üldse negatiivsed, seksuaalsed või noh, tüüpilised. need olid väikesed pisasjad, mis sellest nii ideaalse mälestuse tegid. ma ei tea, mis see täpselt oli ja kas see veel kunagi kordub, aga ma väga ei hooli ka. (valetan tegelt, aga üritagem siiski kasvõi veidi enesepetmisega tegeleda, et eluga edasi minna) süda on vähemalt veidi aega totaalselt rahul.

ojah, jälle laupäev. laupäev, sest homme ei ole tööpäev. õnneks on homme ka veel laupäev ja siis pühapäev ja siis jälle reede ja siis kaks laupäeva ja :D vahva, mulle täidsa sobib selline töönädal. igastahes see viikend on omamoodi olnd, ütleks nii. reedel sain end tööl tumelillaks vihastada, kell 21 kontoris istuda ja mingi täiesti jabura failiga tegeleda, trolliga sõita, bussipeatuses kingitust pakkida, oma tumelilla viha tormi peol kokteilide hävitamisse rakendada, (umbes sellest hetkest on tegelt rohkem nagu laupäev juba, aga kuna und pole veel tulnd, siis rääkigem sellest kui reedest), veel juua, renditud liinibussiga hollikasse sõita, renditud liinibussis kõvasti ja valesti laulda, hollika vipis nutta, kaotada hingamisvõime (väga ebameeldiv kogemus, ausalt), olla oma hoolitsevate sõprade poolt ümbritsetud ja järelvalvatud, olla kergelt öeldes hämmingus ja segaduses, et on olemas teine matu :P, lasta end viru tänavale lohistada (üli suur tänks hivile), rääkida-rääkida-rääkida, peaaegu voodist välja trügitud saada ja millalgi peaaegu et hommikul alustada nii positiivset uinakut, et polegi ammu nii meeldivalt tukastanud :) laupäev hakkas hilistel lõunatundidel ja koosnes põhiliselt telekavaatamisest, rääkimisest-rääkimisest, meeldivatest hetkedest, mittemidagitegemisest, korraks jälle hingamisvõime kaotamisest (wtf? eriti ei tahaks et see jälle korduks tegelt. sic!), sööginäksimisest, poeskäimisest, dakijuurdeminemisest, rääkimisest-rääkimisest-rääkimisest (jaaaaa....pühapäev), otsusest kell 2 ikkagi jooma hakata, 4 minutiga rummkoola hävitamisest, 17 sõnumi saatmisest, jälle hollywoodi jõudmisest, südamepuistamisest nii ja naapidi, vabalt venekeeles taksojuhiga suhtlemisest, daksiga hommikuse veiniklaasi kõrval elutõdede lahkamisest ja kell 7 voodisse kerratõmbamisest. pühapäeva kohta oleks vist suht üks kuni mitu sõna aint - bentoniga räppima räpinasse. bussisõit oli põnev nagu alati, kontsert armas nagu alati ja kojujõudmine hiline nagu alati. aga kuna kõik olid ilged blokid (mis siis et laupäev on juuu!!!) siis jõudsin siiski vahelduseks meriväljale ja magan homme täpselt nii kaua kuni uni ära läheb. superkuul.

ma arvan, et kõige raskem hetk vahetult enne aastavahetusemöllusid on see, kui tabad ära, et oled oodatud n+1 vägalaheda seltskonna ja super pleisiga uusaastapeole ja on väga tõenäoline, võiks lausa öelda et murphylikult kindel, et see pidu, mille sa siis peale mitmetunnist plusside-miinuste üleskirjutamist ja eelmiste pidude ning nende tagajärgede analüüsimist, osalemiseks välja valid, on ainuke, kus kõik lähevad kell 1 magama. samas kui kõik teised on varaste hommikutundideni kestvad superjämmid, mida meenutatakse veel aastaid ja aastaid hiljem. hetkel on mul niivõrd-kuivõrd teada kaks pidu, mis tunduvad mõlemad nii ahvatlevad. üks on korduspidu üle-eelmisele aastavahetusele, mis teatavasti algas sellega, et kõik tõmbasid end kella 11:30x täiesti segi ja tegelikku aasta vahetamist mäletavad vaid vähesed valitud, sellele järgnenud möllu veel vähesemad (ma vist võin öelda et ma suht olen üks nendest vähestest sest ma miskeid asju nagu mäletan), teine pidu tundub põnev seltskonna poolest kuna pole paljusid kaua näind ja need peod mis kunagi peetud on ju ka põnevad olnud ja kaks-kuni-kolm-kuni-neli seltskonda pole oma plaane veel päevavalgusesse toonud. aga muidugi, hetkel ei ole ühelgi peol veel raskendavad asjaolusid, mis kindlasti tulemata ei jää. ma arvan, et ma võtan veel vähemalt nädala mõtlemisaega :)

ma usun, et kõik inimesed, kes on minuga mingil elu- või joobehetkel astunud vestlusesse teemal mehed ja muud vastassoo esindajad ning minu sobivus nendega, teavad väga hästi, kui valiv ma alati olnud olen. tingimuste nimekiri, millele vastates isend teiskordse pilgu või, jumal hoidku, isegi võibolla paar lauset või lühivestluse alustamise ära teenis, oli vist keskmise romaani mahule vastav. täna sõitsin tööle ja mõtlesin, et eiteagi, mis toimub, kas on saatus kuidagi väga heldeks läinud viimasel ajal või miskit mu standartitega juhtunud, sest kui vahepeal oli normaalsetest meestest minu maailmas konkreetne põud, siis praegu on silmapiiril neid omajagu. võib isegi öelda et, ühe käe sõrmedest võib jääda väheks. ei tahaks uskuda, et mu "nõuete nimekiri" lühnenud oleks, peale ühe härraga rappajooksnud suhet tekkis sinna punkte pigem juurde, noh, et mitte enam uuesti samu vigu teha eksole, aga kuidagi järjest ristub mu elutee igasuguste põnevate isiksustega, kes pikemaks-lühemaks ajaks alateadvusesse diskot jäävad tegema. huumor on muidugi selles, et kõik nö "objektid" (:D) on juba pikemat aega mul elus niivõrd-kuivõrd eksisteerinud, kuid enne olen neid veidi teise pilguga vaadanud lihtsalt :) iseenesest ei ole keegi veel osutunud mr right'iks ja seega on mu süda endiselt võlumata, kuid ei hakka välistama et keegi neist lihtsalt kiivalt varjab neid pisiasju, millega mind kohe naksti ära võluks? no igastahes point on selles, et hull šaakali tunne on praegu, ainult passin karjamaa ääres ja saakloomi on nii palju, et ei suudagi ohvrit välja valida. ootan ja nillin ja mõtlen, et kes neist kõige põnevam on. praegu pole veel õrna aimugi. või äkki pole õige ohver veel tulndki ja rünnak toimub alles millalgi... varsti? tegelt ma olen siuke arg šaakal ju (kui end just parajasti karuks pole joonud, nagu eelmisest postitusest aimata võib) ja loodan et mõni nendest vaguratest karjaloomadest vabatahtlikult end ohvriks toob. või hoopis mees-šaakaliks osutub? see keeraks asjad kõik veidi peapeale, ja ausalt öeldes, see olukord meeldiks mulle palju rohkem!

ma elan tavalise väikeinimese elu praegu mul on tunne. nädala sees üritan teha tööd, niiapalju kui oskan ja niihästi kui suudan, päevad on pikad ja õhtul peale tööd on vahetevahel väike telkuvaatamine ja edasi siis juba Diip Sliip. tööl proovin niivähe oma "ülemuse" peale vihastada, kui võimalik, ja niipalju oma kolleegidega jämmida, kui jaksan. ja nädalavahetustel on kaks varianti. kas ma olen autoga ja rõõmustan oma sõpru-tuttavaid nende vägaväikeste või mitte-eksisteerivate taksoarvetega, VÕI tuleb esmaspäev nagu hopsti ja nädalavahetusest ei teakski midagi, kui just keegi (mina) seda poolkogemata vähemalt 150 pildi peale poleks püüdnud. seekord oli segunädalavahetus, võiks öelda. peale eelnevalt kirjeldatud rahulikku (okei, mitte rahulikku, kainet) reedet läks veidi, kergelt öeldes, käest ära.

sestet laupäeval (peale tervelt 54 minutit und siiski) põrutasime mariga soome. laevapeal nägin phili ka, ta läks (ülla-ülla) põhjamaale lauatama :) ja noh, kuna kell on pool miljonit ja ma tahaks hullult natsa magada, siis kirjutan hästi lühidalt, et kell sa 15 ja tegime esimese pudeli veini lahti. ja kui kell oli mingine 20, siis oli 4 pudelit veini otsas ja jätkasime "hädaabipoiss A" baarikapist leitud rummiga. ja mingihetk ilmus eestimaine isetehtud piip ja mingihetk läks piip eksamit tegema ja kuna alkohol oli ka õnneks otsa saamas siis saimegi täpselt 12h peale esimest veini magama. vot u tebja trimpamismaraton. "hädaabipoisi B" jõime igastahes laua alla ära. hommikul veel väike remontsiider ja väike remont-sunshine ja väike wannabe-shopping (ei läind päris nii, nagu oleks võind ausalt öeldes, ei tasu vist nii palju juua :D) ja lõpuks jooksuga 30min pärast väljuva laeva peale et koju ära tulla. selline olekski see pikk-jutt-paari sõnaga variant mu nädalavahetuse teisest poolest. metsik oli, pole midagi öelda :) ühe asja võibolla nats vussisin ära, sest mobiiltelefonid ja märgatavas joobes tütarlapsed pole just maailma parim kombinatsioon aga noh, eks see selgub jooksvalt. oijah..... mul ikka juhtub. aga tore oli sellele pisiasjale vaatamata. absoluuuuutselt.

alati need õhtud, mis algavad kuidagi konarlikult ja tundub, et eriti ei algagi, on lõpuks eriti huvitavad. näiteks helistasin ma täna tööl kalevile, kes ostis mulle 2 juustuburgerit, mille ma sõin lõpuks ära motel paradise laoruumis, kust ma edasi liikusin mustamäele, kus tutvusin vennaga ja elasin kaasa särgitriikimisele ja sain tunnustust oma muusikavaliku suhtes, kust ma omakorda edasi liikusin tõnni juurde kadriorgu, kuhu mind moteli ees seistes kutsuti, kus sai draamat a la suure vanusevahega paar, suure joobeastmeerinevusega paar ja suure rahvuserinevusega vennad, kust ma lõpuks liikusin koos jana ja jaaniga upupi, kus oli umbes 8 inimest aga see eest väga mõnus atmosfäär ja super muss, kust ma lõpuks peale pikka veenmist viisin siiski needsamadkaks koju ära, mille ees ma sain info osaliseks, et ex-riff (nüüdne sedaksön vms) ei ole kõlbulik koht ajaveetmiseks, millepeale ma parkisin auto ära ja läksin hoopis tartsi kutsel populari, kus ma väga lahedal pisikesel dnb peol tutvusin tema sõpradega ja kus mini üritas mulle tutvustada kõiki ergo ja tema ühiseid tuttavaid ja kust ma lõpuks koos isikliku turvamehega oma autoni jalutasin, millejuurest ma tomi lasnamäele koju viisin ja sealt läbi mähe ja ühe põleva auto lähedalt koju tuttu sõitsin. tudu on muidugi suhteline mõiste sest nüüd on mul umbes 54 min aega magada kuni äratuskell mind dushialla peksab ning veidi rohkem kui 3 tundi aega kuni vikinglaini kruiseriga soome põrutan. sellised põnevad lühiuudised siis seekord.

seekord sai asi põhjalikult ette võetud. eelmiste aastate kavakoostaja marko oli natuke singapuris ja seega hakkasin ise mitmesajast filmist koosnevat filmiloetelu läbi töötama ja huvitekitanud filminimesid ja linastumisaegu üles kirjutama. sõelusin, mis ma sõelusin, aga lõpuks jäi sõelale vist 16 filmi, millest muidugi 4 olid kohe naksnaksnaks väljamüüdud. festivali algseisuga oli rahakotis pileteid 12 teose jagu. viimane pühapäev oli esialgu vaba, lõpuks sai sinna eksprompt üks film siiski sisse lükatud ja seega lõpptulemuseks seeaasta oli 13 kinokülastust + 1 kontsert (michael nyman koos empsiga kaarlis). kuna mul läks selle postituse kirjutamiseks aega umbes 600 aastat (paar päeva), siis maitea, kõigepealt tasuks teha paar võileiba ja suur tass kakaod, ja kui huvi veel on, siis minu filmimuljeid lugema asuda :)

esimene film seekord oli "paprika", mis linastus reedeöösel 23:59.
pöffi sisututvustus: Jaapani anime-meistri Satoshi Koni neljas täispikk animafilm ühendab unelmad ja tõelisuse nauditavaks visuaalseks paraadiks tänapäeva animatsiooni võimalustest. 2D ja 3D animatsiooni oskuslik kombineerimine on vormiks kaasakiskuvale fantastikaloole, milles võluv doktor Atsuko püüab saada jälile ühest psühhoterapeutilisest uurimisasutusest varastatud unenäomasinale. Masina abil saab tungida patsiendi unenägudesse ja ka mõjutada tema otsuseid. Muidugi himustavad sellist teadusesaavutust korrumpeerunud poliitikud ja omakasu ihkavad tõusikud. Seega tulebki atraktiivsel Atsukol veelgi kütkestavama varimina Paprikana sukelduda unenägudemaailma, et sealtkaudu masina varastaja avastada.PAPRIKAT võib vaadata köitva psühhoanalüütilise põnevikuna, samas on see ka omamoodi hoiatusfilm tehnika arenguga kaasnevate ohtude eest. Film põhineb Tsutsui Yasutaka ulmelool ja on kindlasti mõistetavam pigem täiskasvanutele kui pere noorimatele liikmetele.
ma filmi ajal mõtlesin alatasa et see on üks sürrimaid asju, mida pika aja jooksul näind olen. päris filmi alguses tundus et olen ikka ämbrisse astunud, kui ühe stseeni ajal üks peategelastest ekraanil silmnähtavalt ärritus ja karjus ja tekst mis all tõlkeks jooksis oli totaalne nonsens tantsivatest külmkappidest ja tänaval lendlevast konfetipurust. muidugi mida film edasi seda selgemaks sai et nonsensil oli ikka point ka taga. väga huvitav ja parajalt kõhe teos, mulle meeldis. mis EI meeldinud oli see, et olin valinud endale koha kõigist teistest kinolistest veidi eemale, ja OTSE MUIDUGI tuli mingi oss oma nelja pilkuga minu kõrvale ja kukkus kulistama. avas vaiksete kohtade peal pudeleid ja lõpuks hakkas luksuma kah. mitte et terve kino mind nähtava halvakspanuga vaatas kui mu "kaaslane" järjekordse pudeli tooliall ümber ajas. väga must huumor :)

teine film oli "arktikalugu", mis linastus laupäeva päeval. selle filmiga oli üldse selline naljakas lugu, et läksin hommikul valgeid kleite ära viima, ja siis äkki vaatasin et kuramus, filmi alguseni on ainult 1,5h! et mis ma ikka koju enam rallima lähen. ja läksingi hoopis AG extrasse ja exit sporti ja ostsin endale JÄLLE igasugust kola kokku. sest tegelt oli ju vaja uusi teksaseid ja kolme uut pluusi ja valget jopet :) reservi jätsin ühed DC must-hõbedased tossud, mida mul on ka vägavägaväga vaja, aga mille jalgaproovimisel mul päris õiget tunnet ei tekkinud, niiet pean neid veel vaatama minema ja seekord teistvärvi sokkidega. papusid on muidugi alati vaja, selles ma ei kahtlegi, aga traagika on muidugi selles, et tegin just magasinikorteri viimase üürimakse, uus korter koos korterikaaslastega terendab silmapiiril (koos ca 3500kroonise kuumaksega), järgmine nädalavahetus soometama ja jõulushoppama ja palgapäev on alles enne uusaastat. appikeneee, praegu oleks niiväga vaja seda paari tonni, mis iisraeli tõttu saamata jäid :D aga tagasi filmilainetele...
pöffi sisututvustus: See dokumentaalfilm meeldib nendele, kes jumaldasid "Pingviinide paraadi" aga ka nendele, kellele lihtsalt loodus meeldib. Suurejooneline ARKTIKALUGU räägib väikestest loomapoegadest, morsast Seelast ja jääkarust Nanust, ning nende sirgumisest karmides arktikatingimustes. Arktika, mis kunagi oli jääkarudele ja morskadele maailma parimaks koduks, on inimese põhjustatud kliimasoojenemise tõttu sulama hakanud ning loomadel, kes seal alati elanud on, muutub ellujäämine üha raskemaks. Filmile loeb ingliskeelset teksti peale kuulus räppar ja laulja Queen Latifah, nii et tegemist ei ole tavalise loodusfilmiga.
väga nunnu teos! nagu väga väga väga nunnu :) pisikesed loomalapsed on ju iga normaalse tütarlapse nõrk koht. mis siis et nad söövad hüljeseid või merikarpe või morskasid. päris palju sain targemaks kah, näiteks et arktika on sellepärast sellise nimega, et kreeka keeles on arktos karu, ja arktika on kõõõõige põhjapoolsem punkt meie maakeral kui mõmmikud end hästi tunnevad. okei, suur vanker (ehksiis mingi suur karu vms) on ka arktika kohal. eks igaleühele oma põhjendus.enne filmi tutvustas arktikamaailma veidi keegi loodusteadlane, kes läks oma jutu ja joonistamisega niiii hoogu, et sai pidama alles 40 minutit hiljem. mistõttu muidugi järgmine film hilines kõvasti ja kinos oli maksimaalne trügimine ja üleüldine paanika. aga ilusad joonised olid ja lahe jutt. näiteks lõpulause, mis oli midagi stiilis, et jääkarusid kliima soojenemine ei morjenda, sest nad on targad loomad ja teavad, et norras on väga maitsevad naftapuurijad :)

üleüldisest paanikast sain teada seetõttu, et ka järgmine film oli mul ilusti kavva võetud. teoseks siis "prantsusekeel algajatele" ja filmi sisututvustus järgmine: Hendrik on armunud Valeriesse. Valerie läheb Prantsusmaale vahetusõpilaseks. See ei ole hea. Sest Hendriku arvates on nii prantsuse keel kui ka kogu prantsuse teema suht nõme. Aga armastus nõuab ohvreid ning Hendrik sebib ennast ka vahetusõpilaseks. On ainult üks väike aga. Ta ei oska prantsuse keelt.
Frankofiilidele kohustuslik, frankofoobidele kohustuslik, parandamatutele romantikutele kohustuslik, hea huumorimeelega vaatajatele rangelt soovitatav!
ma kuidagi ootasin enamat, siuke piinlik lastefilm oli mu meelest enamik ajast. eks ta muidugi oli nostalgiline - lastelaagrid ja asjad, mängud, piknikud, diskod, esimesed armumised :)) natuke meenutas mulle mu 8. klassi rotarylaagrit soomes, natuke kooriga pereööbimistega tehtud reise (sealses vahetusprogrammis olid ka peres ööbimised), natuke suvist hispaania kursust. jaahhh, toredad ajad :) nalja sai ikka kaa omajagu, mu absoluutne lemmikkoht oli, kui peategelane majutati saksa-inglisekeeleoskamatusse peresse, ja poisile pakuti hommikusöögi kõrvale klaasikest veini maitsmiseks. võinohh, üritati pudelit peale suruda, et ta sealt endale klaasi valaks. peale pikka kahtlemist otsustas ta pudeli vastu võtta ja noh, mis ta sellega ikka teha oskas, valas aga piima asemel müslile ja asus krõmpsutama. pere vaatas nagu maailmaimet ja terve saal kõõksus naerda :D

pühapäeval tõi margus mu vene teatri ette ära ja tuli eesti klassikat ehksiis "sügisball", mida ma lihtsalt veel näinud ei olnud.
pöffi sisututvustus: SÜGISBALL näitab, kuidas proovivad argieluga toime tulla kuus magalaelanikku, kes otsivad elus õnne ja armastust. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult.
Üksluise eluga vanapoiss, meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähendes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud oma enese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt. Filmi relvadeks on empaatiavõime ja must huumor.
huvitav film oli. siuke rahulik, kohati kergelt veniv ja inimeste mõttemaailma lahkav, võiks öelda. mis ma sellest ikka kirjutan, kõik keda huvitab on juba näinud ju. seanss oli suht väljamüüdud ja saal väljamaalasi täis. hmmm, säts it, ei jätnud väga siukest hullu muljetamisehimu. muidugi pool filmist ma mõtlesin sellest, kuhu mardi sünnipäeva pildid panna ja teinepool et kelle ma endale kahefilmivahelist nelja tundi sisustama organiseerin ja nende kahe mõtte vahepeal, et huvitav kuidas ma oma auto juurde jõuan ja KUI jõuan, kas ma siis sõidukonditsioonis juba olen. jah, palju huvitavaid mõtteid :)

igastahes esimene telefonikõne kandis kohe vilja ja seega sai ohvriks valitud ergo, kes siis muga kaheksas randevuutas. lõunamenüü oli seekord smoothie ja ceasari salat kanaga. njämm, ja hull ports oli ka muidugi. kõht ilusti täis enne õhtust sprinti. istusime ja ajasime juttu ja alguses mõtlesime minu kahe filmi vahele veel ühe teose (khmjanuuspõldlähebtartussekhm) pigistada, aga kui heleri helistas ja väljavalitud algusajaks ühe väikese istumise foorumi pätrikkusse umbes täpselt selle filmi algusajaks planeeris, jäi see plaan sujuvalt ära. niisiis hoopis õnnitlesime ja istusime veel ja siis põgenesin taas juba armsaks saanud vene teatrisse.

õhtune film oli prantsuskeelne "lask".
pöffi sisututvustus: Fred on noor arst, kelle esimesest ilmumisest ekraanile on selge, et tema elus ei ole kõik nii, nagu ta tahaks. Tal on okkaline suhe oma isaga, eksmees on juba leidnud teise, töö haiglas on ainult vormiline ajatäide. Fred on kunagine meister täpsuslaskmises, nii ta võtabki oma kaheraudse, läheb metsa ja pistab pikemalt mõtlemata püssitoru endale kurku. Samal hetkel, kui Fred otsustab päästikule vajutada, segavad tema surmaiha kaks tülitsevat teismelist kaugel metsarajal ning äkilise vihasööstu ajel tulistab enesetapja hoopis üht poistest. Oma käitumisest ja poisi haavatasaamisest šokeeritud naine on sunnitud tasapisi oma senist enesepilti ümber hindama, seda enam, et ohver määratakse haiglas tema hooldealuseks.
korduv äratundmisrõõm a la tüüpiline festivali film, mida telekast ei vaataks aga samas haigutama ei ajanud ja seega igav ei olnd. kuigi jah, põlve tulistatud kuulihaav ei ole nagu eriti my cup of tea mida lähedalt vaadata. peategelane nägi imelik välja (näojooned olid kuidagi sellised... omapärased. mingi looma nägu oli, orav vms) ja tema elu eesmärk või üleüldine mõttemaailm jäi mu jaoks suht kaugeks. lahtine lõpp oli, maiteagi, no nats ikka häiriv. oleks nagu tahtnud teada, mis sellest põetajast lõpuks sai või kas poiss sai ikka terveks ja nii... aga sellised mõtlemapanevad need festivaliasjad vist olema peaksidki.

kui mu järjest kehvenev mälu nüüd ei valeta, siis järgmisena vaatasin esmaspäeva õhtul koos kristeliga ainukest filmi, mida ma ise välja ei valinud. seekord siis prantsusmaine (oli vist?) kostüümidraama "viimane armuke".
pöffi sisututvustus: Igavesti provokatiivne Catherine Breillat võtab seekord käsile 19. sajandi kirjandusklassika. Barbey d'Aurevilly 1850. aastail kirjutatud romaani ekraniseering VIIMANE ARMUKE on rajufeministlik käsitlus femme fatale'i müüdist, keda kehastab Hispaania kurtisaan Vellini (Asia Argento). Vellini pidurdamatud kirehood tekitavad pingeid amoraalse keigari Ryno (androgüünlikult kaunis Fu'ad Ait Aattou) ja tema lihtsameelse kallima (Mesquida) vahel.
Pidevalt kirevaid kostüüme ja parukaid vahetades mängib Argento hiilgavalt kurtisaan Vellinit (kes peaks olema vana ja inetu, ent näeb välja pööraselt ahvatlev). See on Argento jaoks seni värvikaim rollimäng: tema hooletu hüvastijätt hüljatud abielumehega on üks unustamatumaid stseene tänavu ekraanile jõudnud filmides.
Yorgos Arvantise suurepärase kaameratööga õnnistatud film väldib melodramaatilisust range kainusega ja väldib nii emotsionaalseid kui ka lihalikke liialdusi. VIIMANE ARMUKE on ohjeldamatu kostüümidraama, mis kujutab endast seni viimast peatükki Breillat' võrratult intelligentses epopöas seksi ja ühiskonna vastasmõjudest.
üks film üle pika pika pika pika pika aja, mille mitte ükski peategelane minule ei sümpatiseerinud. hispaanlannast kurtisaanineiu oli kole ja ei armastanud end raseerida ja lõhkus vabal ajal igasuguste meeste abielusid ja pidevalt taidles mööda põrandat ringi roomata ja soengud olid tal ka imelikud ja hambad veel kõveramad kui minul. tema orgasme nägin ka filmi jooksul mingi kolm korda vähemalt, ausalt, ühest oleks piisanud. meespeategelane oli küll ilus, aga jooksis vudinal oma piltilusa naise juurest selle hispaania tsiki juurde niipea, kui viimane silmapiirile sattus ja ühesõnaga truudusest oli asi ikka maru kaugel kahjuks. ja siis veel üritas halva asja juures head nägu teha ja kõigile kinnitada et ausõna, rohkem ei tee, armastan ikka oma naist jne. täielik tropp. ja mehe (ryno või misiganes ta nimi oligi) piltilus naine oli lihtsalt hingelt üks väga naiivne laps. mässis end vabatahtlikult intriigisevõrku sisse ja ei viitsinud end enam välja mässida vaid lohises terve filmi kaasa. kahju hakkas, aga pigem selline vastumeelne kahjutunne. aga kleidid olid vahepeal suuremas osas ilusad ja paar tegelaskuju olid sellised toredad, selle noore ilusa tsiki vanaema näiteks. aga jah, vulgaarne ja kõikenäitav seks ja diibid eluteemalised vestlused selle ajal ei ole nagu päris kõige lemmikum filmiteema :P
oot aga misasja, mis hüvastijätt? mis abielumehega? kurat, kas ma käisin mingit teist filmi vaatamas või? :D

teisipäeval vaatasin kõigepealt kosmose suures ja totaalselt väljamüüdud saalis sellist filmi, nagu "2 päeva pariisis", mis festivali lõpuks ka publiku lemmiku tiitli pälvis.
pöffi sisututvustus: Pariis on, statistika järgi, üks kõige enam filmilindile jäädvustatud linnu. Võrratu "Amelie" kasutas üleni ära romantilise armunute linna müüdi, Julie Delpy kirjutatud, lavastatud, produtseeritud ja monteeritud KAKS PÄEVA PARIISIS aga pigistab viimase välja tollest vabameelsest, flirtivast ja hoolimatult südameid purustavast linnast.
Delpy ise mängib Marioni, lühinägelikku, kuid siiski edukat fotograafi, kes on oma ameeriklasest boyfriendi Jackiga just teel puhkuselt Veneetsias tagasi USAsse tööle. Vahepeatus tehakse Pariisis, kus Jack ka kiiresti kultuurišoki saab, sest pole võimalik sammugi astuda, ilma et ilmuks lagedale mõni Marioni vana peika ja hakkaks tema naist joviaalselt suudlema.
Prantslastel pole au- ega häbitunnet, nendib Jack. Ta on nii konservatiivne ja üle mõistuse armukade, mõtleb Marion. Tuttav lugu. Kuidas lahendada olukord, kus inimene, kelle kaisus igal hommikul ärkad, tundub ühtäkki võõras, kellega pole enam millestki rääkida?
Võib-olla polekski tegemist teab mis vaatamisväärsusega, kuid Delpy poleks lõikavalt irooniline ja halastamatult aus mitte ainult suhtestereotüüpide, kultuurierinevuste, rahvuste, sugude, temperamentide, ideede ja põhimõtete suhtes, vaid ka iseenda suhtes.
Kuna viimasel ajal on popp rääkida filmitegemisest kui staaridele taskukohasest teraapiast ja eneseabist, siis võib arvata küll, et Delpy sai ühe kriisi elus ületatud. Ja teraapiana mõjub see film kõigile neile, kes salaja lugenud oma kallima telefonist sõnumeid, süüdistanud teda flirdis ettekandja, taksojuhi, uksehoidjaga, ja üritanud hüsteeriliselt viimases hädas vastutust teise kaela veeretada.
minu seekordne lemmikfilm. hea kerge vaadata, mõnus huumor, toredad tegelaskujud ja ei ühtegi igavat hetke. ei jõudnud ühe nalja peale naermist veel lõpetadagi kui juba järgmine selga lajatati. mulle meeldis naispeategelase jutustav ja elurõõmus maneer ja meespeategelase pidev hädaldamine ja küünilisus ja sarkasm. pariisi taksojuhid olid hirmutavad ja samas pakkusid veidi äratundmisrõõmu (ja -muret?) ning marioni (naispeategelase) vanemad olid nii armsalt koomilised, kui nad üritasid jackiga (meespeategelase) prantsusekeeles suhelda ja kuidas jack üritas vastu prantsusekeeles suhelda ja kuidas ta tegelt midagi aru ei saanud ja no kuigi vahepeal läks asi ikka nats draamaks ära kaa siis lõpp oli ikkagi armas ja film kokkuvõttes lõbus. mulle meeldis, väga tore!

peale filmilõppu sain kokku teaduskonnavend (:D) tarmoga, tirisin ta endaga kaasa väikese söögile (JÄLLE) kaheksasse, kus ma 20 minuti jooksul ahmisin sisse kanawrapi ja vist strawberry fields forever'i ja siis jalutasime kiire sammuga kinomajja vaatama "igavesti eikusagil"
pöffi sisututvustus: See on film kolmest mehest, kes jäävad liiklusõnnetuse tõttu keset metsa lõksu sõiduautosse, mille uksed ei avane ja klaasid on purunematud. Nii saavad kitsastes tingimustes kokku kehvapoolne koomik, kelle lapsepõlvemälestustes on tähtis koht vahekorral klassivennaga, abielukriisis ajaloolane ja tema antidepressante tarbiv napsilemb naisevend. Ja mälestusi, füüsilisi ja hingelisi põkkumisi jätkub kauemaks. Ka tavapärased kehamured leiavad ausat ja asjatundlikku kajastamist. Küsimus, millega režissöör meid järgmisena üllatab, tekib seda filmi vaadates enam kui korra. Abiks on siin ka külaline lähedalasuvast lastelaagrist, kellel on hädalistega oma plaan…
Austria režissöör Antonin Svoboda oleks võinud oma tegelased lukustada ükskõik kuhu ja see oleks filmi sisu muutnud ilmselt vaid nüanssides. Ühelt poolt on see tavapärane lugu inimestest, kes peavad olema teineteisega koos, teisest küljest aga piisavalt huvitavate karakteritega ja põnevate pööretega, et kuni lõpuni välja vedada. Mõtlema paneb, autokinost lahkudes kiirust alandama aga ilmselt mitte. Aga see ei pruukinud ka filmi eesmärk olla.
tore film. neli põhitegelast aga neist piisas kah. film oli saksakeelne ja vahepeal ma lasin saksakeeles pädeval tarmol endale mingeid asju tõlkida. miskipärast. põhjust ma ei mäleta. aaaaa, mul istus maailma suurima peaga mees ees ja ma ei näinud lugeda eestikeelseid v.a. väga ebamugavas asendis muidugi :)) aga puänte täis huumorifilm oli küll. kuna ma söömises just väga kiire ei ole (nagu umbes kõik mu sõbrad vist teavad), siis jõudsime kinno suht väga täpselt ja istekohti oli valida nii umbkaudu neli. kaks neist kõige tagumises reas, kuhu end siis ka sättisime. ja vahepeal see tagumine rida siis rappus, mitte mingite perverssete tegevuste tõttu, mida seal oleks võinud harrastada, onju, aga naerust. see ütleb filmi kohta ka nii mõndagi. aga laste normaalses psüühikas hakkasin küll tõsiselt kahtlema lõpuks. filmi tegevuse põhipaiga lähedal oli mingine lastelaager, kus kasvasid mingised rüblikud, kes joonistamistunnis joonistasid verd ja pealuusid. väga kõhe. ja natuke tekitas segadust tõsiasi, et nad seal peale ohjeldamatut shampusetarbimist endiselt üllatavalt kained olid. ei aga okei film oli, tõesti.

siis oli kaks päeva pöffipausi, millest ma kirjutan järgmises sissekandes onju :)

neljapäeval oli mul täpselt üks film. see hakkas kell 10 ja ma läksin seda vaatama otse töölt. valus värdjas :D filmi nimi oli "noor yakuza" ja see osutus dokumentaaliks.
pöffi sisututvustus: Yakuza pole ainult gängsterid, mustad ülikonnad ning automaadivalangud mõne Jaapani tipprežissööri ultravägivaldsest menufilmist. Traditsionaalsest õnnemängust nime saanud "Ya Ku Za" tähendab otsetõlkes "mittemillegi jaoks kõlbamatu" ja "halb" käsi, märkides seadust eiravatesse organiseeritud grupeeringutesse kuuluvate suhet avaliku korraga.
Hoolimata faktist, et yakuzasid peetakse peamiseks vastutajaks Aasias vohava prostitutsiooni, narko- ja relvakaubanduse eest, on tegu ääretult huvitava ja vastandliku kultuurinähtusega. Erinevatel perekondadel oma avalikud kontorid, nad osalevad heategevuses, andes esimesena sotsiaalabi Kobe maavärinas kannatanutele ning nad peavad detailideni kinni grupihierarhiast ning sisemisest aukoodeksist.
Teisalt on Jaapan tuntud kui ühiskonnast irdunud noorte maa. Sestap otsustab ema 20-aastase logardist ning ülekäte läinud Naoki saata aastaks mafioosode juurde koolitada, et poeg õpiks kombeid ning iseseisvalt hakkama saama. Kardin poetub yakuzade salapärase maailma ees ning Naoki peab tegema oma valiku.
"Noor yakuza" heidab esmaskordselt pilgu Jaapani avalikuks saladuseks peetava yakuza-maffia igapäevaellu. Kuigi Jean Pierre Limosin sõlmis filmi tehes kokkuleppe, et seadust eiravad teod jäävad jäädvustamata, on tegu ääretult huvitava ning meeldejääva sissevaatega Aasia organiseeritud kuritegevuse filosoofiasse ning kultuuri.
"Yakuzad on kui kaduvad samuraid" tõdeb üks gängsteribossidest Tokio kumisevate hiphoprütmide taustal. Seetõttu ongi "Noor yakuza" suurepärane võimalus kogeda osakest ühest Tõusva Päikse Maa kultuurinähtusest enne selle lahustumist fiktsioonil põhineva mängufilmikino stereotüüpides.
kuigi ma läksin filmi vaatama nähtavasti mäluauguga ja arvasin nägevat verd, lendavaid ajusid, jäsemeid ja inimesi, siis tuli umbes filmitutvustuse kuulamisel meelde et jah, tõesti, pidi olema siuke natsa dokumentaal, ja et kokkuleppel yakuzadega ei näegi mingit jälkust. huvitav kas ma olin siis meeldivalt või ebameeldivalt üllatunud? igastahes veidi oleks võind ikka verd või värki ka olla, poole filmi pealt hakkas uni silma tikkuma, sest nii rahumeelne teos oli. nädalaega pöffitamist muidugi natsa väsitab ju kah. aga iseenesest see yakuzade värk tundus päris omamoodi põnev ja oli kahjugi, et seda ainult ühest, sellest diplomaatiliselt korrektsest küljest, näidati. selle konkreetse maffia pealik tundus, kuigi väga käredahäälne, igati mõistlik mees olema ja alluvad olid tal ka kõik normaalsed. kuigi jah, mingi mees pandi lõpuks kallaletungi eest vangi ja mingi mees viidi natsa haiglasse ja mingi mees põgenes üldse yakuzade juurest ära. aga sellest kõigest räägiti ja terve filmi peale oli tervelt 1 püssilask. päris metsik. muidu stseenid, kus kogu see maffiakamp mööda tänavat liikusid olid spetsid. mehed mustades ülikondades suure kambana ja kõik rahvas tõmbub kõrvale ja teeb teed. vot see on retsept onju :) aga nüüd kohalik politsei enam nii ei luba, kui juba 4 mustade ülikondadega mees koos liigub, siis nad pekstakse laiali. tobe lugu, tavaliselt ärimeestel peaks ju ka ülikonnad tööpäeviti seljas olema? mudiugi see jaapani hiphop oli omamoodi naljakalt lahe kogu selle tõsise filmi taustal

yakuzafilmilt läksin seekord otse koju magama ja laupäeval tegin uhke lõpusprindi - vaatasin 30min vahedega ära 3 filmi. esimene oli sõpruses ja kandis nime "särts ja sära".
pöffi sisututvustus: Mitmed alaealiste tantsutrupid harjutavad osariigi meistrivõistlusteks selles libadokumentaal-tantsufilmis, mille arenedes rullub meie ees lahti uskumatu galerii veidrikke - ülearenenud sotsiaalse närviga tantsuõpetaja Mr. Jonathon (Ben Miller), tema põhikonkurent, "daamilikku kasvatust" propageeriv Miss Elizabeth (Jane Hall), neurootilised lapsevanemad ja lapsed ise, kes keset kogu tohuvabohu tihti üldse aru ei saa, mis toimub.
RAZZLE DAZZLE on tehtud nii tõetruult, et veidi vähem rafineeritud iroonianärviga võibki toimuvat mõneks ajaks uskuma jääda. Dokumentaalfilmi stiilis üles võetud sündmused varjavad reaalsuseillusiooni taga kümneid peeneid torkeid erinevate inimtüüpide ja inimlike valskuste pihta. Käime koos "võttegrupiga" kaasa kogu konarliku eelvoorude tee, et lõpuks finaalis näha, kas peale jääb Mr. Jonathoni hariduslik tantsuideoloogia või Miss Elizabethi ideaaltüdrukute eskadron.
Filmi tantsumaailm tundus režissöör Darren Ashtonile piisavalt kunstlik selleks, et proovida libadokumentaali formaati, sest "ei peagi reaalsusele ise väga palju juurde lisama". Kaamera matkib dokumentaalfilmidele omaseid tehnilisi vigu - nihkes kadreeringuid ja paigast ära fookust. Õnnestunult, sest Berliini filmifestivalil tulid mitmed inimesed temalt küsima, mis tegelastest pärast filmi edasi sai.
jälle lahelahelahe film. mingihetk nägin dokumentaali nendest USA minimissidest ja see tundus nii jabur ja see film oli midagi analoogset ehksiis minitantsuvõistlustest ja tekitas huvi. ma kirjutasin siia pika sisukokkuvõtte kaa aga siis pärast korjasin pöffi lehelt neid sisututvustusi ja kuna mu sisukokkuvõte oli põhimõtteliselt ümberjutustus pöffi lehelt siis pole nagu mõtet end kordama hakata onju. igastahes mulle väga meeldis see film. tantsu oli palju ja tants on ju lahe, lisaks need üledramatiseeritud tüüpilised tegelased ja kogu see keskpärase dokfilmi mulje, mis koguaeg kaasas käis ja see pidev huumor mis igaltpoolt läbi tungis. hea meelelahutus ja minuarust oli täiesti piisavalt kreisi tegelastekompott ühe meeldiva laupäeva jaoks.

järgmisena vaatasin kinomajas (vist?) dokfilmi "kindlused", mille avaminutitel kõrvalistunud daam süüdistas mind filmipiraatluses kui ma telefoniga mingit sõnumit kellelegi kirjutasin. päris halva tunde tekitas, kammoon, kas ma näen välja nagu mingi hull piraat? võinoh, okei, ärgem sellele vastakem, aga ise mingit filmi ma saali salvestama küll ei roni.
pöffi sisututvustus: Raske on ette kujutada võistlust, mille eesmärgiks on ehitada 10 meetri kõrgune inimpüramiid ning lasta surmahirmu trotsival 7-aastasel lapsel selle otsa lipp heisata. Just taolise, adrenaliinist pakatava traditsionaalse rahvakultuuri juurde kuuluva spordialaga tegelevad Kataloonia linnade erinevad kogukonnad.
Gereon Wetzeli kaasahaarav ning vaataja ühtmoodi tooli naelutav ning sealt adrenaliini tõttu välja hüppama panev dokumentaalfilm CASTELLS jälgib läbi aasta kahe omavahel rivaalitseva võistkonna "Colla Joves'e" ning "Colla Vella" mõõduvõtmist väikelinna Valls'i väljakutel. Mõlemad meeskonnad on oma õnnestumises kindlad ning erineva kõrgusega püramiidid kerkivad edukalt nii treeningsaalis ning ka võistlustel. Ent kui lähenemas on otsustav matš saab mõlema võistkonna peamiseks komistuskiviks tüdrukutirts, kes oma elu püramiidi otsa ronimisega kaalule panna ei taha. Kumb jääb peale, kas kogukond või tüdruk ning kumma päralt on võit?
CASTELLS annab ühtmoodi nauditavalt edasi nii inimpüramiidide kui kultuurinähtuse loomise fenomeni, ehitajate ja osalejate hulljulgust kui ka kataloonlaste paeluvat ning mängulist isiksust, mida rõhutab filmi rahvamuusikal põhinev heliriba. Intervjueeritavad armastavad ühtmoodi võrdselt oma spordiala ja kaamerat, mis paneb vaataja ennastunustavalt kaasa elama "Colla Joves'e" ja "Colla Vella" kaotustele ja võitudele.
pool filmi ajast ma tundsin end ülisolvatuna kõrvalistuja ütlemisest, veerand filmist tundsin end ülihäirituna kellegi poolt kinno kaasa võetud imiku nutulalinast ja teine veerand filmist mõtlesin et kuhu ma järgmise filmi ajaks oma auto viin. film oli iseenesest kataloonia piirkonna inimpüramiidide võistlusest. päris hirmutav asi tundus. ehitasid seal 3/8 ja 2/5 ja 5/9 jne. all oli alati suur pundar inimesi, kes moodustasid nö "esimese korruse" ja siis vastavalt kas kahe või kolme või misiganeskaupa (vt esimene nr) ehitati neid inimtorne vastav arv korruseid (vt teine nr) ja mingitel juhtudel oli selle inimtorni keskel veel ühe inimesega torn kus siis lihtsalt mingi rahvas seisis teineteise õlgadel ja üritas võimalikult kaua püsti püsida kui ümbritsev ja toetav inimtorn end vaikselt nende ümbert lahti harutas. muidugi enamasti ei püsind ja siis sai vaadata kuidas mingid inimesed lihtsalt kukkusid maha kuskilt hästi kõrgelt. mina ei tahaks küll sellise asjaga tegeleda ja ma loodan, et ükski mu tuttav ka kunagi mingit hullu ideed ei saa :)
PS! mingit lipuheiskamist ma seal küll ei näinud ja muusika mulle tegelt väga meeldis. lahedalt positiivne.

viimane laupäevane film oli kumus ja kandis nime "klooster: hr vig ja nunn".
pöffi sisututvustus: Vahel juhtub, et ühes filmis on olemas kõik, mis ühes filmis olema peab. Harvem juhtub see dokumentaalfilmidega, mis oma olemusega püüavad meile edasi anda päris asju, tundeid, värve ja lõhnu. Selles ülimalt südamlikus loos on kõik olemas: lugu, pinge, mitmekihilised karakterid, värvid, lõhnad, helid, raskused, nukrused, rõõmud ja helgused. Suurepärane peategelane, sümpaatne ja siiras, ent samuti vahel äge ja torisev vana mees härra Vig oma pika elukoorma, harjumuste ja värvikate mõtetega püüab ellu viia oma Suurt Ideed - ehitada enda vanasse lagunenud Hesbjergi mõisahoonesse üks päris klooster, päris nunnadega ja muude päris asjadega, mis ühes kloostris olema peavad. Ja kui ühel särtsakal mehel juba selline Suur Idee on, siis peab see ka teoks saama.
Selleks sõidab härra Vig isiklikult Moskvasse ja palub, et patriarhaat saadaks nunnad tema juurde kloostrit rajama. Temal on suur unistus, nunnad toovad reaalsuse… Ta saab endale vägeva kaaslase õde Ambrosija. Härra Vig ei ole ei allaandja ega niisama jätja, tema missioon luua midagi ajatut annab talle elujõu ja töötahte, kuni ilusa lõpuni…
Filmi siirus, mõned kaadrid, näiteks langev tolm vanas mõisahoones ja kergete helidega muusika on lihtsalt nii ilusad, et tahaks nutma puhkeda.
See on film, milles kellelgi pettuda on ilmselt pea võimatu.
oli taaskord dokumentaal hullust taani vanamehest, kes ostis kunagi 350K taani krooni eest mingi mõisa ja siis mingihetk otsustas et ilgelt on vaja sinna mõisa õigeusuklooster tekitada. nii talle siis saadetigi moskvast mõned nunnad ja nende tegemisi see film siis kajastaski. hr vig oli lahe vanamees, naljaka habeme ja ninafetišiga (ema ta ei armastanud, sest emal oli jube kole nina). venemaalt saadetud nö "peanunnaga" läks ta kohe raksu ja nii nad siis turtusid seal üksteise peale kuni jaksu oli. kõige naljakam koht filmis oli kui see režisöör (naine) midagi talle rääkis, ja siis vig vastas et kurat küll, teil naistel on koguaeg mingit probleemid. kaameratagant tuli hääl et kuuuuule, ei ole ju! ja siis vig ütles et jaaah, muidugi ei ole, teil on ju need... "tunded" või asjad. huumor. kuna keegi niikuinii seda filmi kunagi ei näe, siis ma võin samahästi öelda, et hr vig suri filmi lõpus ära. kuigi mul polnud temaga erilist sümpaatiat tekkinud, siis kui tema lahkumistseremooniat näidati, siis kiskus küll pisara lahti. kuigi ma kõvasti selle vastu võidelda üritasin.. sisukirjeldus kirjeldab seda filmi paremini kui ma ise oskan niiet lugege parem see veelkord läbi :P

pühapäevaöösel sai ergoga kokku lepitud et läheb tsekib ka mingi filmi ära. kuna negatiivse mõtlemise kunsti viimase seansi magasime konkreetselt maha (st mina magasin, ergo koristas kodus), siis valisin pöffi lõpetamiseks juba esialgses kavas olnud hispaania filmi "osaleja".
pöffi sisututvustus: Majandusõppejõud Martin Circo Martin (Leonardo Sbaraglia) on täiesti tavaline nooremapoolne ja keskpärase tööga mees. Ta osales just telemängus, kus ta võitis suurima auhinna teleajaloos: igasuguseid asju 500 miljoni peseeta (enam kui kolme miljoni euro) väärtuses. Õnn on aga täis õnnetust, sest õige pea avastab Martin, et jõukas olla on päris kulukas ja et ta on tõmmatud kahtlastesse ning segastesse majandusskeemidesse.
Hispaania meelelahutuskino tulevikulootuse Rodrigo Cortési põnevik OSALEJA on ilmselt kiireim film PÖFFi ajaloos. Ilma naljata! See film on nõnda tempokas, et näiteks Karlovy Vary filmifestival hoiatas Cortés seansside eel vaatajaid, et nad oma toolist ilmtingimata kinni hoiaksid, muidu nad lihtsalt kukuvad suure hooga nendelt maha. Musta huumoriga vürtsitatud põnevusfilm on omamoodi modernse tarbijaühiskonna satiir, mille trumbiks on tugevad tehnilised ja visuaalsed lahendused.
see oli üks keeruline teos. esimene asi, mis ergo mulle peale filmi lõppu ütles oli, et tema ei võta nüüd kunagi laenu või vähemalt üritab seda järgmised väga kaua aega vältida. huumor muidugi selles, et 2 tundi varem oli hoolikalt kristiinesse korterit nillinud :P minujaoks tegi filmi eriti raskeks see, et unustasin prillid autosse ja inglisekeelsed subtiitrid olid küll loetavad, aga enamasti valgel taustal ja tulid ja kadusid totaalse müstifikatsioonkiirusega :D eestikeelsed olid imepisikesed ja seega minujaoks sama kasulikud kui morsekood kurtidele. film käis nagu ameerika mägi muidu, tempo üles-tempo alla, raha tuli-raha läks, inimesed tulid-inimesed läksid, asjad tulid-asjad läksid, lõpuks läks peategelane hulluks ja kõik said surma :D okei mitte kõik, peategelane küll. põhimõtteliselt point oli siis selles, et tüüp võitis topult asju mingis telemängus, ja et neid asju üleval pidada ja riigile vajalikke makse maksta siis pidi ta ropult mingeid laene võtma ja lõpuks oligi põhimõtteliselt panga lükata-tõmmata. ise läheks ka lolliks ju :) muidu lemmiktegelane filmist oli üks vanatädike, kes töötas teleka mõjul. lülitasid teleka välja, jäi magama, lülitasid sisse, tegi silmad lahti. heheh.

vot selline oligi mu selleaastane filmielamuste kogum. kes läbi lugesid, palju õnne, saite kindlasti ropult kasulikku informatsiooni. kes läbi ei lugend, palju õnne, nägite lihtsalt et ma eriti palju kirjutasin. millalgi lähiajal teen ühe väikese sissekande vahepealsetest mitte-PÖFF-tegemistest kah, õnneks on neidki olnud. aga nüüd lähen viskan paar CMRi laopoistele hambusse ja lähen jätkan kodus eileöist missiooni "tuba korda 2007".

mingi nädal aega on russalka juures üks kurb porsche seisnud. ma ei tea, mis tal juhtus, aga mul on tast jube kahju. ta ei ole isegi mitte selles suures taskus, kus autod pulmade ajal pargivad, vaid pisikeses, kus mõnikord mendid reidi tegemiseks pesa teevad. seisab seal nukralt, lume ja pori alla mattununa ja minul süda tilgub verd et miks keegi teda koju ei vii :(

aga muidu on täna väga müstiline päev olnd. äratati hommikul esimest korda peale kahte kosutavat unetundi ja peale seda, kui tõdesin, et ükski ühesilbiline sõna polnud esimese korraga veel välja hääldatav, võtsin teki ümber tagasi ja asusin unevarusid täiendama. teinekord, kui juba silmad ise lahti läksid, ei saanud veel hakkama kahesilbilistega, ning paar tundi edasi sain juba hakkama paari lihtsama kolmesilbilisega ja seega elu võis alata. margus tõi linna ja ronisin otse kinosaali, kus ma siis käte värisedes pool filmi ajast mõtlesin söömisest (hommikusöögiks oli pidulistest jäänud ainult mandariinid) ja teise poolest et kuhu kuradi kohta ma need peopildid üles riputan, sest neid sai ju õige mitu :) peale filmi lõppu ajasin ergo vahipatist linna, kuna üksi tundus igav kella nelja ajal hommikust sööma minna, ja läksin tegin kaheksas kolmesotise ja alkoholivaba arve. jalutuskäik söögini oli küll nagu jupike mingist filmist. näiteks aitasin eht-filmilikult mingi tädikese üle tänava ja kõik vastutulevad inimesed tundusid sellised väga stereotüüpsed karakterid; korraks sain osa nende kummaliseteemalistest vestlustest ja läinud nad olidki. endale tundus, nagu istuksin kinosaalis ja vaataksin oma elu pealt. PÖFF overdose vist :D aga jah, istusime ergoga mingi paar tundi kaheksas ja siis tõime mu auto ära (ei tundnud end küll eriti kainena mingi 19 ajal kui rooli ronisin....) ja läksime õnnitlesime pätrikus helerit. siuke hea chill õhtu oli, sai seal veel neljakesi veidi istutud ja ni TÄIESTI lampidest asjadest juttu aetud. nagu filmis noh rsk :)

muuhulgas mainiks, et PÖFFi vahekokkuvõte on hetkel 5/11 (kui ma nüüd ei eksi) ja muljeid on juba omajagu kogunenud. aga praegu on kell miljon ja järgmine nädal on nii palju teha ja seega välja puhata on vaja niiet eks ma need muljed kroonika mõttes millalgi tulevikus kirja panen. millalgi tulevik võib vabalt näiteks homme päeval olla, kui end tööjuurest just hulluks pole estimeerinud :D

ahjaa, kui huvilisi peaks olema, siis kolmapäeval, 5.dets, üritab meie tagasihoidlik vokaalansambel mingit jõulukontserti anda. huvitatutel ilmuda paluks ajaloomuusjumi (oli vist?) laiale tänavale millalgi 19 ajal ja võtta kaasa kas 25 krooni (kui ollakse õpilane) või 50 krooni (kui ei olda onju). minu kujundatud on kava (mida ma pole veel alustanud) ja lauldud üks madalam hääl (mida ma eriti ei oska) :)