hollysse chalice'i kuulama ja niisama pool ööd tantsu vehkima seekord ei jõudnud aga õnneks sai tantsupisik piisavalt süüa eileöösel liisuga kahekesi privés ringi rokkides. niiet pole nagu väga hullu. muidu tänaõhtuse üllatuskülalisena pidasin maha ühe pika ja põhimõtteliselt kõike pähetulevat hõlmava vestluse toreda inimesega. telefoni teel. minu kulul. sestet vestluskaaslasel sai läpakaaku tühjaks ja MSNida tühja läpakaakuga ei saa. hea on teinekord rääkida niimoodi pingevabalt, ilma igasuguse tagamõtteta, täiesti tühistest asjadest :) alati ei pea tõsiselt ju!

nädalavahetusesse tuleb mahutada umbes neli sünnipäevakülastust. ja järgmisesse vist ka neli, veel kinnitamata andmetel. etsiis nagu... appi?!

üldiselt kõik, kes arvavad et täna tuleb jälle lühike, lakooniline ja kuiva musta huumoriga vürtsitatud nädalavahetusekirjeldus, siis te muidugi ei eksi absoluutselt. võibolla ainult tõsiasja suhtes, et lühikesest on asi muidugi kaugel. aga samas tuleb lisada, et mul on täna pea mõtteid nii ääreni täis et eelroa ja lisaloona tuleb veel õigepalju juttu ja mõtteid praegusest elust ja inimestest, kellega siin elus kokku satun puutuma.

eelmise nädalavahetuse lõpust jäi puudu täpselt nii palju teksti et üks sõber kutsus mind ja rohkelt teisigi oma sõpru endajuurde pühapäevasele õhtusöögile alapealkirjaga lõhet ja keedukartuleid nõrkemiseni. selle ürituse proloogiks saime assega käia kesklinna politseiprefektuuris tunnistusi andmas ja asse lantsa ukselukkude lõhkumisastmeid analüüsimas. ehksiis minu maja ette pargitud lantsasse üritati millalgi vastu laupäevaööd siseneda. lantsataha pargitud legendaarsesse õnneks mitte. aga see-eest sai viimane esmaspäevavarahommikul parkimistrahvi aga samas lantsa mitte. igastahes tagasi õhtusöömingu lühiiseloomustuse juurde - inimesed mõnusad, eelmiseõhtu nõmetsemised unustatud, toit hää ja lõpetuseks näidati veel ülehekifilmi kaa. muidugi suhteliselt natukene enne seda, kui ma linna otsustasin ära tulla, ilmus kohale minu.... jah. võiks öelda, et terve suve väldanud probleem. kellest ma arvasin/lootsin, et olen suutnud üle saada ja kõik on okei. aga tundus et ikka väga okei ei ole. ses ihu läks imelikuks ja ma ei osanud enam olla. aga tundub et tasapisi läheb juba lihtsamaks. küllap varsti julgen temaga asjad lõplikult sirgeks ka rääkida :P

lühipõhjendus, miks legendaarne parkimistrahvi sai oli muidugi tore. ehksiis lõhekõrvale pakuti veini. no ma muidugi ei suutnud veinile ei öelda ja võtsin paar pokaalikest. kogemata jõin terve pudeli ära kui päris aus olla. ja kui ma lõpuks koju jõudsin siis muidugi surisisesin kogu raha eest. samalajal mu parkimisloata legendaarne ootas mind truult majaees. sest esialgne plaan oli temaga laupäeval ja/või pühapäeval trenni minna. ja peale trenni ümber parkida. a kuna eelmine nädalavahetus oli suhteliselt alkoholiraske ja ma trenni ei jõudnudki siis juhtuski nii, et keegi ei parkinud teda ümber. plaan oli esmaspäeval 6:40 ärgata ja junts RRi kõrvale ära viia. irooniline on muidugi see, et ma ärkasingi 6:40, vaatasin et väljas on nii-ii-ii pime ja vaevalt et ükski normaalne kontrollör sellel ajal juba hingab ja tegutseb. mõtlesin et pooltundi ikka mulle ega autole paha ei tee ja tukastasin edasi. kui 7:30 õue roomasin oli lipik juba kojamehe vahel. 7:17. naiss. niikuinii oli raha rämedalt üle ju.

reedeõhtul oli meil planeeritud tüdrukutega tsikikas. seekordne teema olid söögipulgad ehksiis plaan oli valmistada ise sushit ja siis mingihetk valmistatu pintslisse pista ja veintsi-kokteile kõrvale tarbida. mul läks muidugi tööl kauem ja peale üht veidi ehkupeale väljaläinud telefonikõnet suutsin endale ühe toreda noormehe organiseerida taksoteenuseid pakkuma. käisime koos selveris ka. suht normaalne paarike olime, kahepeale 12 laimi, liitrine rumm, 2 liitrit tekiilat ja kaks kotikest jääd. airijuurde jõudsin täpselt siis kui sushirullid olid valmislõigatud ja hakati parajasti maha istuma. sõime end suhteliselt ümmargusteks ja lahendasime mõned veinipudelid ja mõned muud pudelid ja avastasin et tekiila laimi ja koolaga on suht njammi asi :D kell oli mingi kahe ja kolme vahel kui erinevad autotäied inimesi paest hakkasid ära minema. mul oli hull möllutuju peal aga kõik sõnumid ja kõned mis ma organiseerisin rääkisid varajasest tuttuminekust ja lõppevatest pidudest. ja seega läksin ma ka koju ära. kuigi und ei olnd üldse. unetekitamiseks avasin juutjuubi ja asusin läbi töötama erinevaid parimate katseesinemiste videosid suurepärasest riiäliti shõust nimega niiet-sa-arvad-et-sa-oskad-tantsida. mõned tüübid on ikka hullu andekad, kergelt öeldes suht täiesti kade hakkas. kahju et mu tantsukarjäär nõnna lühikeseks jäi ikkagi. igastahes kell oli mingi umbes kuus kui ma otsustasin lõpuks tuttu jääda. muidugi 15 minutit hiljem tuli sõnum. ja siis teine. ja siis kolmas. marvasin et sellega sellega asi piirdub kuna viimase sõnumi minupoolne vastus oli suhteliselt karm ja konkreetne aga noh. umbes täpselt esimese unesekundi ajal hoopis helistati :P

õnneks laupäeval kristel tuletas meelde et kahvlibändut on õhtul vaja kuulama minna. oleks olnd suht jama kui ma selle 200kroonise kontserdi maha oleks magand :D õhtu ise oli tore, käisime kristeliga pätrikus söömas ja joomas (liivi = kaks kokteili) ja siis sõitsime trammiga rokikohvikusse. kus ootasime 2 tundi et fork peale tuleks. no kurja, on alles staarid. mingi pool12 tulidki. ja ma olin väga pettunud. siiamaani olen. vahepeal laulsid konkreetselt mustalt, siis täiesti eri helistikes, mingid lood muutsid poolepealt helistikke ja seda sugugi mitte tahtlikult. vahepeal oli tunne nagu ma oleks mingisse ülejala tehtavasse proovi sattund või miskit. kokku tehti vist 14 või 15 lugu ja nendest oli võibolla 3-4 mis olid hästi tehtud. kõigi teiste kallal nokiks ja viriseks. õnneks detsember saab olema väga vokaalansambliline seega loodan seda kehva kogemust mälust õige pea kustutada. kohe peaks tulema rajaton (peab vist ikkagi aega ja raha näpistama ja kuulama minema), piletid on juba olemas manhattan transferile. berlin voices jääb seekord kuulmata aga no pole hullu, teinekord äkki. isegi anname seeaasta kaks suuremat kontserti. niiet, lalalaaa ja jään ootama millal clubfor5 meiemaile satub.

kui kontsert lõpuks läbi sai oli kell 1 öösel, liisu juba diivanile tukkuma jäänud ja trammid enam ei käinud. seega vudisime kristeliga käsikäes kesklinna poole. minu sihiks priv ja kristelil kodu. kontserti oodates tekkinud une olin ühe energiajoogiga lämmatanud ja seega hullult tahtmist täis oma öö millega põnevaga sisustada. üksi kluppi minna on küll natsa niru aga lootsin sealt eest tuttavaid leida ja no ega ma palju eksinud ka :) kohe ukse ees jäin jalgu arminile ja tema sõpradekambale. umbes 5 mintsa hiljem olin stereos ja letil ootas mingi viina-energiajoogi-siirupishot, mis mulle täidsa maitses :D järgmiseasjana olime jälle prive juures ja üritasime viisakalt sisse saada, saime ka :) siis olime arminiga 20 minutit garderoobinumberiootuses ja siis edasi oli tants och trall. kokku tarbisin ära 4 razzspraiti (edaspidise pidutsemise lihtsustamiseks on telefonis nüüd sõnumimustand millega lärmakas klubis tellimusi esitada :D) ja tegin mitu tantsuliigutust nii üksi kui mitmekesi. tuttavaid nägi ka igasuguseid. alustades naabrimehest ja kursavennast, kellega niikuinii pea alati prives kokku jooksen, ja lõpetades kauakadunud raido ja rootslanna hannabritiga. ja siis erinevaid sõpradesõpru, osadel oli nägu meeles, enamikul mitte. a polnd hullu. mingi poole 5 ajal (uue aja järgi ikka onju) tundsin et kuigi väss polnd peale tuld siis lihtsalt igav hakkas. kaua sa üksi ikka tantsu vehid onju. ja klubituttavad kõik jooksid mööda klubi amokki ja keegi eriti chillida ning juttu ajada ei viitsind. päris paljud olid muidugi keele lihtsalt nii pehmeks tipsutand, et nendega polndki võimalik juttu rääkida. seega tulin koju ära ja saingi vahelduse mõttes enne seitset tuttu. täna sain muidugi teada et kaksmaja edasi ehksiis hollys oli hullmöll seitsmeni hommikul ja kõik mu sõpsid aktsioonis. no kurja, ma ikka ei oska saata õigetele inimestele sõnumeid õigel ajal :P

(l)õpetuseks äriideeline õpetussõna ehk kuidas saada natukenegi odavalt rämekallist vaarikarummi. ma ei ole seda plaani veel eriti testind a marvan et töötab ilusti ja küll ma mõned sõbrad ka leian keda ära kasutada. nimelt tuleb (nt orkutist) leida mõni kallis sõber kellel on sünnipäev kohe ukse ees. siis tuleb nimetatud sõbralt välja pressida info et kas tal on parterkaart. kui vastus on jaatav, tuleb vastav sõber tirida selverisse ja alkoletist pudelike razzi kassasse vedada. sünnipäevasoodustus (+/- 5 päeva) 10% garanteeritud. ja tänapäeval on 40 krooni ka selline raha mida tuleb armastada ja mille eest tuleb hoolt kanda. niiet voila - maagiline säästuprojekt. teine võimalus on lihtsalt mingi odavama joogi peale üle minna.

muudest asjadest kirjutan mõni teine päev.

aa ja kes ei ole veel märganud või näinud või aru saanud - ma kolmapäevast alates jälle brünett :D

just siis kui kõik tundub, et hakkab vaikselt paigale loksuma ja enam ei pea niipalju muretsema ja mõtlema ja põdema. ilmub kuskilt miski, mis kõik pahupidi keerab. peab julguse kokku kraapima ja asjad kasvõi veidi selgemaks rääkima. sest veidi on absoluutselt parem kui üldsemitte. no kuradikurat.

niih, suurem osa nädalavahetusest on praeguseks seljataga. ühest suurepäraselt möllurikkast nädalavahetusest muide :D

reedel juhtus nii, et inzu ja sander tulid oma viinaga meie manu. aga kuna meid oli seekord ainult üks siis pigem nagu rohkem minule külla. tegime väikesed dringid ja kõrvale puudutasime nagu tavaliselt totaalseid tabuteemasid :) näiteks et kes kus millal mida kellele kaotas ja kellel kellest mingiseid mõtteid on olnud mingitel eluhetkedel. mõnus ja chill oli aint et kuna poistel olid verinoored deidid linnas ootamas siis kadusid nad mõlemad kivivise enne keskööd linnapoole ära. ei teagi täpselt a üks vist krahli ja teine holly suunas.

kui uks poiste seljataga kinni klõpsatas siis minu hedkandi deiti ei paistnud veel kuskil. tegin endale uue joogi ja vaatasin paar osa arendavat multfilmi. õnneks mõned kõned ja paar tundi hiljem saabuski lõpuks maria. tegime veel mõned dringid ja siis edasi on asjad nats hägused. hullult palju pläkutamist ja niisama äksönit toimus ja siis oli määdsik ja kell oli mingi 2 või pool3 ja äkki olimegi koos punasekirjute maskidega prives, kus oli palju inimesi ja mingid lendavad sätendavad asjad igalpool. ja siis me seal tantsisime ja jämmisime ja mingihetk mulle natsa sõnumeeriti ja selle tulemusena vudisin läbi öise linna populari. ja sealt omakorda koju. öö oli, nagu viimaselajal kombeks saanud, unetu :P

laupäev hakkas sellega et serx helistas ja tiris mu kuhugi jürikanti kalendrijaoks pildistamisega appi. mis oli iseenesest tore, sest mulle meeldib teisi aidata. mitte niiväga tore oli tõsiasi et mul oli Tõsise Promilli tunne ja samas minu abistamine seisnes selles et ma pidin bumeriga mööda tartumaanteed kihutama samalajal kui tema jälitavatest autodest pilti üritas teha :D edasi läksin rabasin rr'i kõrvalt legendaarse ning kihutasin piritakosele, kus väikese perekondliku lõunasöögiga tähistati vanaisa 80ndat juubelit ja tõsiasja et õtsi ja isa lennuki väljumiseni olid jäänud loetud tunnid. need kaks hullu nimelt lendasid kaheks nädalaks jaapanisse... peale pisikest meriväljareisi, kust sain tsipake eelmiseõhtu peo sushijääke (nähtavasti oli mingi tsaulähemejaapanisse pidu mis koosnes isetehtud sushist suuremalt osalt ja mille eesti sushi restohindades vaadates turuväärtus oli mingi 16K olnd ning mida kõik 20 külalist ei jaksanud ära süüa, soooobis :D) käisin kodust läbi, sõin kõhu sushit täis, ja üks päeval vastuvõetud ootamatu kõne viis minu ja legendaarse kixi sünnipäevale kiisale. kuna õhtuks oli paar põnevat ideed siis menüüs seekord shaslikut, näkse, kodust õunamahla ja starterit. ja noh nats takistas joomist ka tõsiasi et alkoholipudelid ajasid endiselt sees iiveldama :D suhteliselt normaalne päev muidugi. koosnes 100% söömisest. suhteliselt ümar tunne on peal.

mingi poole1 ajal korjasin ülari piia ja mini autole ja liikusime linna suunas. luigerahvas läks koju ja meie miniga linna väike klubitamisanalüüs ja paar telefonikõnet hiljem liitusime assega ja läksime suurepärasesse kultuurklubisse panoraam tannut ja päikesepoisse kuulama-vaatama:D norratöölisest rahaäss tegi välja ja õhtut alustasin pooleliitrise kokteiliga mille nimi oli näe seal laev vms. suurepärase kokteili põhiosa oli 3*4cll viina... mingihetk ilmus kuskilt mu elu esimene B52 millekohta ma just wikist vaatasin et kange alkoholina kasutatakse põleva variandi puhul strohhi... minu esmakogemus jäi siiski läitmata, ei tasu liialt ekstreemseks minna. kogu selle joogitralliga samaaegselt möllas laval tannukene ja paari lugu isegi oskasin kaasa rokkida. panoraam oli mujaoks ikka totaalretrokas käik. nagu oleks jälle keskkoolis või ülikooli alguses - oh neid parlamendi ja terraariumipidusid :D kell oli vist nelja kanti kui assega mini pehmeks rääkisime ja privvi läksime. mille ukse taga oli järjekord. kell 4!!! öösel!!! ja garderoobis oli ka järjekord. täiesti ulme. peale seda kui oma antudõhtu ainukesele iseostetud joogile ehk jõhvikamahlale otsa peale tegin ilmus taaskord otsekui võluväel kuskilt mingi hirmusjubekokteil mida ma lõpuni juua ei suutnudki. jutud käisid et pidi mingi absolut smth olema. maitses nagu. alkohol millegagi. väkk. aga muusika oli ümbermõnus ja kui kutid mulle nats närvidele hakkasid käima siis ärakadumine ei olnud üldse nii keeruline kui arvata võiks. isegi nõnda "suures" klubis nagu seda on privv. sestet inimesi oli palju. ja see tõsiasi oli hämmastavalt püsiv. rokkisin siin ja sealpool ringi ja lõpuks viskas kopa ette ja jalutasin koju ära. mingi pool6 hommikul. linn oli üldse väga kahtlane. söögiplatsil oli järjekord isegi ja suht kõigis klubides tundus elu olevat. tavaliselt on tallinn neljaks surnud. linnapeal levisid jutud et seductionile oli pommiähvardus tehtud muuhulgas :D

öine skoor - 10 vastuvõetud ja 15 saadetud :)

edit: paarile sõnumile ei tulnudki vastust. kuni kell sai pool8. ja siis juhtus palju kummalisi asju. eks see maailm on kohati üks naljakas-naljakas koht. ei teagi mis nüüd edasi saama hakkab.

beisikli pidin ma kolmapäevaõhtul peale tööd ja proovi sandri baiki vaatama minema. seega astusin kodust välja, kiiver näpuotsas ja tahtsin kõigepealt tööle minna. audi oli täpselt seal, kuhu ma ta jätnud olin, panin kiivri pagassi ära, avasin ukse ja silmanurgast märkasin, et armatuuris ei süttinud ükski ekraanika. üldiselt nad ukse avamisel siiski aktiveeruvad. näitab mulle läbisõitu, kuupäeva, kellaaega. seekord ei miskit. okeeei. keerasin süüte sisse, armatuuris endiselt pimedus. ainukesed 2 aktiivset tulukest olid "airbag" kirjaga keskkonsoolis ja kliima väljalülitamist tähistav lambike. asi tundus tsipa mäda. üritasin autot siiski käivitada ja ta käivitus ilusti. et 2 sekundit hiljem kohe jälle välja surra. proovisin kolm korda veel aga tulem endiselt sama. egas midagi, telefon välja ja helistama. kuna minu esmavalik tehnikaprobleemide lahendamises on hetkel endiselt sõjaväes siis võtsin järjest ette AC rahva. helistasin oma personaalmehaanikule, lemmikule, kristole, kristjanile, sandrile ka, rääkisin kõigile murest ja küsisin nõu. peaaegu oleksin bussiga töölegi läind :D aga siis mõtlesin er parem varem kui hiljem ja otsustasin audi kesklinnast kuhugi targemasse paikka orgunnida. asi päädis lõpuks sellega et kristo oli nõus mu juntsut lohistama tulema. istusin kurva näoga kõnniteeäärele ja ootasin. umbes poole tunni pärast jõudis ta pärale ja tahtsin talle demonstratiivkäivitust teha. mis nägi välja täpselt selline et junts käivitud i-de-aal-selt!

tuleb tunnistada et olin ta peale suhteliselt pahane. ajasin kristo siiski kuskilt kristiinest suhtelise lõunatipptunni ajal linna puhtalt seetõttu et juntsu käivitamist vaadata. mõtlesin et okei, hea lollu auto, viin ikkagi melasisse, et kontrollivad üle. jõudsin omadega mustamäe teele kui äkki salongi erinevaid piikse kostma hakkas, kõik tuled taas ära kustusid, keskmisele ekraanile kuvati õlirõhuprobleeme tähistav pildike, tahhokas (pööretenäitaja siis) kukkus nulli ja spidomeeter näitas mu 20km/h liikumiskiiruse juurde numbreid vahemikus 90...160km/h. mootor käis õnneks edasi ja nii ma ohutulede vilkudes melasisse kulgesin. kui ta seal korra välja suretati siis käima ta enam ei läinud. ja siiamaani pole läinud :( õhtul tegin ekstreemelamusi ja sõitsin mööda linna bussiga :D lõpptulemiks oli LE-GEND-aarse uue sõiduvahendi omandamine, millega kulgen audi taastumiseni.

audi chillis melasis pea kaks päeva, seal sain teada et ajuga (mille probleemi vahepeal kahtlustati) on kõik ülimalt ok, aga probleem vast tehaseimmo ja võtmete mittesuhtlemises või kellablokis ning nemad mind kummagagi aidata ei saa. praeguseks on loomake lohistatud melasist revalisse (ekstreemsuste otsijatele soovitus - olge nööriga teisel autol järel ja üritage kallaku peal tagasipööret teha, adrenaliin garanteeritud!!!), kus selgitati välja ei läbi ongi läinud justnimelt kellablokk ja see tuleb saksamaalt uus tellida ja peaks saabuma umbkaudu nädalakese jooksul. tuleb tunnistada et ei ole odav lõbu, üldse ei ole... õnneks tutvused revali kõrgetes kohtades natuke leevendasid neid jubedaid numbreid mida mulle seal ette loeti aga siiski, eelarv sai ikka paraja põnstu selle ekspromptjamaga. loodetavasti uus blokk saabub ja installitakse ja kõik saab korda ja elu on jälle tsipa ilusam. seni legendaaritsen mööda eestit ringi ja rõõmustan et kütusehinnad just siis alla kukkusid kui minu kütusekulu kolmekordistuma sattus :P

millalgi nädala alguses mainis gea mulle, et avatakse mingi uus ja ilgelt popikas spordiklubi ja nädalavahetusel on avatud uste päevad ja ma peaks ka ikka tulema ja on kindlasti lahe. kui ma nüüd kella 12 ajal silmad lahti tegin ja otsustasin teha väike sportlik nädalalõpetus, ei osanud ma absoluutselt aimata, mis mind kohe eest ootab. lükkasin asjad kotti, koristasin veel liisu tagasisaabumise nimel elutoast reedesest istumisest jäänud klaasikesed kööki ja asusin trenni poole teele.

autovõti oli mul juba käes kui westmani poolt tsikkel roosikrantsi pööras. vaatasin et oooi, nii kena värvi gondliga, helelilla. ilusti kallutades pööras, tuttavlikku embleemi nägin ka. mõtlesin et mnjaaa, uus yamu fazer vist. mis siis et naked (ilma täisgondlita), ikkagi suht ilus ratas. pöörasin pilgu oma auto suunas aga kahjuks silmanurgast nägin mis edasi juhtus. kosmose poolt tuli hõbehall toyota. ja kihutas ilma pikemalt pidurdamata pöördelolevale rattale otsa. edasi on kõik natuke hägune. ma olin sellest õnnetusest võibolla kolme-nelja meetri kaugusel. plastikutükke lendas kõikjale, väikese tsikli peegel vihises mul põhimõtteliselt näoeest mööda ja maandus jalgeette. ratturilt kadus motikas alt, ta paiskus auto kapotile, sealt esiklaasi, üle katuse. ta oli nii pisike ja abitu, nagu mingi putukas, käed-jalad laiali, õhus. edasi ma teda enam ei näinud. ratas kukus kuhugi kolinal maha. inimesed karjusid, autod andsid signaali. ma olin tolleks hetkeks õnnetusekohale seljaga. hoidsin kahe käega peast kinni ja ei suutnud mitte midagi teha. seisin ühe koha peal ja ainult korrutasin et oomaigaad, misasja, ei juhtund ju just, oomaigaad, oomaigaaaad, eiii, ooommaigaaaad, ooomaigaad. käed ja jalad värisesid. ma ei julgenud seljataha vaadata. tuleb tunnistada et seda siin kirja pannes hakkasid mul käed jälle hullult värisema. tegelt ma ise ka, üleni. nagu tol hetkelgi. see oli hirmus abitusetunne, midagi kohutavat on juhtunud ja sa ei saa mitte midagi teha et seda muuta. mingi naine jalutas mulle vastu, krabas telefoni kotist ja tahtis helistada päästeametisse. küsis mult veel üle et kas number on 112 ikka. ma ei osanud midagi vastata, ainult hoidsin peast kinni ja sonisin omaette. ta rääkis dispetserile et õnnetus ja tsikkel ja roosikrantsi ja vastas esitatud küsimustele. et ta ei näinud kuhu rattur kukkus. ta hääl värises. ma olin tolleks hetkeks juba oma auto kõrval. endiselt ei julgenud ümber pöörata. autosid jäi järjest seisma, inimesed läksid uudistama et mis juhtunud on, paar tsiklit tulid ka tagantpoolt, jäid mu auto ette seisma, ma mäletan ainult et soome numbritega olid ja juhtidel olid mõlematel laigulised püksid. kuna ma ei suutnud ümber pöörata siis ma käsikaudu tuikusin oma auto eest läbi ja otsisin kobamisi juhiust. istusin roolitaha ja.. ma isegi ei tea mis mu peas tol hetkel toimus. ooomaigaad oli vist ainuke väljend mida ma järgmised mitukümmend minutit peasees kuulsin ja väljaöelda suutsin. täiesti ebareaalne olukord. ma ei tahtnud seal enam olla ja seega tahtsin minema saada. ma siiani imestan et ma autoga minema sain sest tõesti, mu jalg ei ole vist kunagi niimoodi värisenud, isegi sõidueksamil mitte. ma ei julgenud seljataha vaadata ja seega panin lihtsalt suuna sisse ja liikusin aeglaselt parkimiskohalt minema. sõitsin edasi ja nägin kõiki neid rõõmsameelseid ja rahulikke inimesi teeääres. nemad ei teadnud, mis oli just 100-200-500meetrit eemal juhtunud. nendejaoks oli see üks päikeseline pühapäev. ma loodan et see rattur jäi ellu ja väga vihaselt viga ei saanud. äkki homme ilmub politsei lehele pressiteade, mis selguse toob. mitte surmakuulutus...

edit: umbes kaks tundi enne esimest artiklit sain sõbralt teada, et tsikliseljas oli tomi rahula. ja artiklist sain teada ta on elus, aga haiglas, käeluumurrud, veri kopsus.

tuleb tunnistada, et enne, kui ise autokooli läksin, ei märganud ma tsikleid liikluses üldse. loen oma teooriatestide kõrvale üht mootorrattasõidu algõpikut ja seal on kirjas, et liikluses teevad teised juhid tsiklitega seoses kahte põhiviga. esiteks, nad ei näe neid. tsiklid on pisikesed ja kiired ja mahuvad imetäpselt A-piilari taha. või B-piilari. või C-piilari. või kaassõitja. teiseks, kui nad näevadki, siis miskipärast võrdsustab pea iga autojuht tsikli jalgrattaga. kergelt manööverdav, mahub igaltpoolt läbi, aeglane. see on alateadvuslik värk. mind hirmutab teadmine, et see tüüp ei teinud mitte midagi valesti ja maksis selle eest nii karmi hinda. kui ma enne kartsin tsikliga ümberkukkumist, ülekallutamist, slaidimist nagu tuld, siis nüüd on mul uued hirmud ja neil on neli ratast. tore lugu küll. aga lubadetegemist ma pooleli jätta ei saa. ei taha. ja ei tohi ka. rumal oleks ju. kui juhtub siis juhtub. elu ongi elamiseks. ka siis, kui sellel vahest karmid tagajärjed on.

pean siiski lõpetuseks ära mainima et trenni ma elusana jõudsin ja see suutis väga efektiivselt mu mõtted kaheks tunniks täiesti muule lainele suruda. kuna avatud uste päeva treeningplaan on praeguseks juba maha võetud siis ma isegi ei tea mis trenn see esimene täpselt oli. igastahes mingi jamps ja aeglane. edasi tuli nike workout mis oli teoreetiliselt hiphop aga maitea, mulle tundus lihtsalt siuke nats kummaline hüplemine ja karglemine. muusika oli mõnus muidugi. siis järgmine oli mingi iisistepp vms kus sai pinkide peal turnida ja hüpelda ja karata ja see oli täiega mõnus ja trenka ja higi voolas ja suht surnud oli olla kui aplausi koht tuli. lõpetasime kehapumpamise ehk pisikse kangitrenniga. ma ei ole üldse kindel kas ma suudan end hommikul tööle lohistada sest mul juba praegu kõikvõimalikud ja kõikvõimatud lihased valutavad. doris ja gea tegid mulle ruumides pisikese ekskursiooni ka ja tuleb tunnistada et kena koht on, kui ta nüüd mingihetk lõplikult valmis saab ja nii. sportlik, samas maitsekas. ma vägaväga rõõmuga tervitan seda hetke kui detsembris squashiväljakud ja (ulmeilus ja suuuuur) ujula valmis saavad, siis marvan et ma kogu oma vaba aja seal klubis veedangi. saan järgmiseks suveks hullult ilusaks ja saledaks.

peale väga pikka ärkamist ja kindlasti üht kallimat hommikusööki mu elu jooksul, tegin end kodus minimaalse ajaga maksimaalselt kenaks, rallitasin lagedile õeraasule järgi ja sealt omakorda läbi merivälja piritale tähistama mu vanaisa 80ndat juubelit. mis oli täpselt analoogne kõigile muudele perekondlikele suurjuubelitele. palju vanasid inimesi, kellel on umbes 6 tundi vaba aega ja 50...90 aasta jagu elukogemust, mida nad kõik hirmsasti minuga jagada tahavad. ja jutualla-peale muidugi korrutada kuiväga ma ühe või teise nägu olen, kuidas ma olen nii-ii pikk (tegelt olid nemad kõik pisikesed ju) ja nii-ii kaunis. noh komplimendid on alati toredad a mulle meeldib neid pigem ilustoredatelt ja pigem kahekümnendates noormeestelt kuulda onju.

peale "läbu" lõppu tulin linna ja olin totaalselt plaanitu. dressid selga, arvuti lahti ja diivanile kerra. väss oli peal, kopp oli ees, a samas süümekad närisid hinge. ometi laupäev ju!! tundub et saatsin kuhugi kosmosesse õigeid signaale sest MSNis tuli ründas mind noormees umbes täpselt identsete emotsioonidega. umbes 8 minutit hiljem olid nad sõbraga mu majaees, dressid pidupluusi vastu vahetatud, isegi juuksed jõudsin puhtaks pesta. uus isiklik rekord vist. käisime angelis, võtsime kõik kanatseesarid ja väikesed dringid kõrvale, pärast läks sõber koju ja meie kahekesi tsekile krahli. kus oli 12 ajal, kui me sinna jõudsime, umbes 10 inimest. minu garderoobinumbri järgi küll 220 aga need 218 nähtavasti olid hästi maskeeritud sestet peol haigutas tühjus. igastahes väikesed dringid käpaotsa ja nautisime ruumi ja mjuusikut, kõrvale lihtsalt rääkisime maast ja ilmast. näiteks tema päevase etteplaneeringuga kahenädalasest jaapanireisist. suht sürr, kas pole? kuigi pidu pidi pigem minu masti olema, siis tuttavate kohtamises võttis mu õhtukaaslane seekord selge liidripositsiooni. kuid see ei takistanud teda 2 ajal tegemast ettepanekut peolt lahkumiseks. kuna ma seekord eriti tugevat läbuasendit ei viitsind sisse võtta siis jalutasime veidi mööda linna ja lahkusime löögiplatsi juures sõpradena. tema kontorisse kainenema ja mina koju tuttu.

kodus ronisin tekialla, ajasin pidsaama selga ja panin familyguy multika arvutis jooksma. igaksjuhuks tegin paar kõnet ka. ikkagi laupäev ja kell polnud kolmgi veel! üks telefon oli väljas. üks telefon ei vastanud. üks telefon ütles et hetkel on linnapeal jalutamas ja kui tal hea idee tuleb siis ta mulle helistab. seega keerasin end kerra ja jäin tukkuma. kell oli 3:03 kui telefon helises ja mulle pakuti välja stereosse chillimaminek. kaks kuni neli korda kahtlesin aga lõpuks ajasin end voodist välja, järjekordsed (seekord pigem mugavad) piduriided selga ja taaskord õueminek, kus mind seekord ootas lantsa ükssarviku ja truu omanikuga. suund stereole, mis oli küll kinni, a polnud hullu. ronisime kustus tuledega asutusse sisse ja ajasime paar tundi juttu. nats võõrkeha tunne oli vahepeal, kõik ikkagi vanad semud ja stereo teoreetilise kuldkaardi omanikud, töötajad ja nende bestikad. a tore oli ikkagi ja nalja sai ning see on põhiline! viimased tugevad valisid kodu või mingi alternatiivpeo vahel (linnapeal levisid jutud et krahlipidu oli selleks hetkeks mingi suht tõutalli vaildiks läinud juba :D), meie viisime lantsaga ühe baarmenidest koos kaasaga koju, ise võtsime mulle räägust ühe vastiku rotika (mitu aastat ei taha enam!!) ja siis oli kell juba viis, linn kustunud ja meil kah ideed otsas. ja nii ma koju magama jõudsingi lõpuks.

okei, ma olin umbes 100% kindel, et selle reha otsa ma enam ei astu. aga vot mis juhtus.

etsiis kroonika soikku ei jääks. nädalavahetuseks plaanid põhimõtteliselt puudusid täielikult. kuidagi juhtus nii et veerennis oli reedel chillifilmikas pisikeses seltskonnas. tegime väikesed kokteilid, vaatasime kokkku mingi 2,5filmi ja lõpuks kobisid kõik erinevatele pehmetele pindadele tuttu ära. tegelt tuleb tunnistada et esialgne mõte oli mul minna vanasse wimpsi ühe koolivenna pidu kaema, aga polnd nagu seda õiget peotunnet seekord. laupäeva päevast ei mäleta ma eriti midagi, mingihetk tuli mart RKsse, tõi mulle pitsat ja üritasime kõvakettalt retropilte leida, mida seal muidugi ei olnud :D õhtuks läksime jälle veerenni, sai tsikkidega korralikku och übermõnusat sauna koos väikese meemaskiga, pärast telekakõrvale kokteili, poisid mängisid pokkerit ja tore oli. muuhulgas kutsuti talvel hiiumaale kaa :) mingihetk orgunnisime mardiga end kesklinna, veetsime tunnikese pangaautomaate otsides, trehvasime mõndasid tuttavaid nägusid populari ees ja lõpuks läksime krahli tallinexpressile kus oli umbes väga palju inimesi. paar tuttavat, keda seal algusest peale näha lootsin, ja mõned vähemtuttavad. garderoobinumbrit jagasime vist mingi neljapeale lõpuks :D eriti meeldis mulle see hetk kui läbi rahvamassi trügis maria ja kuna kõik tuttavad olid tolhetkel kadunud siis ma kogemata pool klaasi siidrit mingile tüübile selga kallasin rõõmust. rõõm muidugi kuuetuhandekordistus kui maria seljatagant kallisarmas ja mittepoolsurnud korterikaaslane välja ilmus. juhuuu, ma polnudki enam üksi :D chillisime krahlis, ajasime juttu, üritasime mõista suhteliselt raskestimõistetavat muusikat ja vaagisime kas peaks privésse ümber kolima või mitte. lõpuks otsustasime siiski seekord piirduda ühe peoga, seda enam et meil mõlemal üleüldine säästueelarve ju :)) mingihetk otsustasime kodupoole jalutama hakata. me kaks, maria ja maria purjus sõber rain :D jaanikiriku juures tegin paar kõnet (kell, muide, oli umbes kolmveerandneli), rääkisin hollyka-asse ja veel paari noormehega ja lõpuks oli meid löögiplatsil praade ja burkse närimas isegi seitse vist? rahvas muidugi vaheldus kiiresti niiet ma täpselt ei teagi. kummaline igastahes. öösel nägin (unes?) ja katsusin (?? :D) maailma kõige pehmemat tekki. siiamaani unistan sellest... ja ärkasin kahtlaselt vara. ja nagu oligi suht pühapäev. logelesime lugupeetava korterikaaslasega järjekordselt terve päeva ja ei teind suht miskit produktiivset.

täna muidu tekitati väike moraalne dilemma kui kinno kutsuti. kinno ma muidugi seekord minna ei saanud ja lõpuks jäi see üritus üldse ära aga see vist natuke tähendab et mind polegi päris unustatud. heh, tegi kohe tuju heaks :)

MBG otsustas meie väikese lauluansambliga suhted antud hetkel katkestada. ja see teeb mind üüratult kurvaks sest nüüd me jälle ei puutu kokku iganädalaselt ja seega vähenevad meie läbikäimised ja jahenevad juba vahepeal taaskord veidi ülessoojenenud suhted. seega panustan uue mööbli ja vannitoa liigudele. onju :)

aga eile oli sürr õhtu. SÜRR lausa. tööjuures oli hullumajapuhvet, programmid jooksid kokku, kaubad jooksid terminali, asjad kadusid ära, alused ei mahtunud ära, arvutid hangusid, printeris sai paber otsa jne jne jne. kui lõpuks koju jõudsin olin vihast tumelilla, sest põhimõtteliselt mitte ükski asi ei läind nii, nagu ma oleks tahtnud ja seega ihkasin kõikide elavate ja hingavate asjade surma. õnneks kallis elukaaslane valmistas õhtusöögiks kvaliteetpelmeene ja kvaliteetshokolaadimuffinivaarikakooki, mis mu tusatujupilved hajutasid ja päikesegi välja tõid. eriti arvestades et kook valmis kasutades selleks meie gaasiahju mille hellitusnimeks on gate of hell. söögi ja "väikese veini" kõrvale vaatasime kindlasti ühed sürrimad VMid kogu selle seriaali ajaloos. lõputiitrid hakkasid jooksma ja me olime mõlemad suurte küsimärkide kujulised. ainuke osa mis selle eileõhtusega nats konkureerib on minujaoks endiselt teise hooaja finaal. mis oli ikka väga sürr. nagu.. whoa.

kell sai pool 1, panime jalga ja selga ja pähe oma pidukostüümid ja vudisime prive suunas kus funkdoobiest laivi pidi tegema mingihetk. nats pelgasin klubiukse ees terve eesti suurust tunglemist aga õnneks oli terve eesti kuskil mujal tunglemas, järjekord puudus ja klubis oli lahedalt ruumi ja parajalt inimesi. ideaaalne. aga sürriõhtu karikasse andsid oma panuse esimese tuttavana klubiukse ees suitsetav asse, teisena puldikõrval hiigelrummkoolat rüüpav naabrimees, kolmandana liisu "natuke"-õel-aga-samas-veidike-tore-ja-komplimente-tegev-MCst-sõber mäx ja veidi edasi liisu ex/meie ühine kursavend. kogu sellest kambast olime planeerinud näha umbes täpselt mittekedagi onju. a no pole hullu :D mingihetk nägin veel otseloomulikult residenti ja klassiõde oma sõbrantsidega ja uuki&oliveri ja võibolla veel kedagi kes mul juba meelest ära on läind.. sest mu mälu on nagu ta on, väikeste mölludega olen ajumälurakud ära hävitanud tundub. iseenesest seekordne (neljapäevane) õhtumenüü oli mõistlik: poolpudelit veini, siider, 2xrazz. hommikul ärkasin ainult veidi kahtlase enesestundega a üldiselt triksis-traksis. vedas:) tuleb tunnistada, et õhtu oli vaataata oma sürridusele igati meeldiv - heamuusika ja selle taktis rokkimine, jutuajamine igasugustega nii ja naasugustel teemadel, kõrs oli alatasa suunurgas ja mina tavapäraselt naiivselt mõtlesin et okei koooohe jätame kõik need mehed kus see ja teine ja läheme teeme liisuga väike tants ka et trenni kirja saaks. aga otseselt tantsupõrandale me muidugi ei jõudnudki, õhtu hõivasid tsipa muud tegemised.... õhtu üleüldise SÜRR auhinna sai muidugi alljärgnev vestlus:

"no kus me alles rokime siin täna, mingi õige mitmes drink juba? ega tööle vist asja homme pole?"
"ega ikka ei ole küll jah"
"oot misasja, koondati vä?" (nali oli onju endaarust)
"noh, suht naelapeapihta pakkumine - teisipäeval kuulutati otsus välja"

oleks võin algatuseks puhkkust pakkuda või midagi, päris piinlik oli tol hetkel oma keskmisel terava keele ja teravapoolse meele pärast.. õnneks see väike infovahetusapsakas pidu ja jätkunud vestlust kui sellist ei mõjutand, nähtavasti nii lühikese ajaga etteteatamisel on koondamistasud päris uhked. ja kuigi isevalitud ja armsakssaanud tööauto võeti käest ära siis see pidavat ka väikese susserdamise küsimus olema et ta tagasi saada. aga siiski... suhteliselt hirmus värk ju. esmaspäeval lähed lauluga tööle ja siis kolmapäeval. pole enam kuhugi minna.

pooleneljaks olime ilusti kodus nagu viis kopikat ja õhtu SÜRRidusele pani punkti see, et mu pisiõde, kellega olen esimest korda 22 aasta jooksul enamvähem normaalses suhtes hetkel, suhtkoht eksprompt me rohelisel diivanil kräshis, hommikuks oma pesa ära koristas ja liisu väiteid uskudes nõusidki pesi :D