saanud inspiratsiooni ühest martha kursaõe blogist otsustasin ükspäev valmistada pasta bologneset. pastad on pea-aegu minu leivanumber, kui välja arvata tõsiasi, et koguste arvestamises olen ma kohutavalt koba. viimanekord, kui endale spagette valmistasin, tuli neist potist kolme portsjoni jagu. ka seekord sai spagette hirmuäratavas koguses aga kuna kaste sai peale superväga maitsev (kui palju ikka saab eksida retsepti hakklina + purk kastet juures) ei jäänud järgi eriti midagi. niiet üks lisalinnuke "jah!" toitude nimekirja. üleüldiselt hakkavad mu söögimõtted otsa saama :( ristol on üks ja kindel eelistus - alati ja igal võimalusel itaalia pada. mina seda talle kunagi tutvustasin ja kuna see siiamaani mu lemmiksöök on, ei ole mul selle iganädalase menüükülalise vastu mitte midagi. aga mitmekesisust on vaja.... ma olen üritanud pastasi teha (makarone, spagette, spagette praetult koos munaga), ühekorra pannkooke (neid tuli hirm palju ja pealegi läks tainas ümber ja terves köögis oli mingi vastik taignakiht pärast) ja risto vist ühekorra proovis korraga praadida friikartuleid ja mingeid liha-asju veel. esimesed jäid pooltooreks ja teised läksid vist ebaühtlaselt soojaks aint. ahjus oli sama rooga niiii lihtne valmistada.... igastahes üks lollikindel kõhutäitja on üks paras lavashiportsjon :) aga see kööginurk ajab mind lausa marru kohati. kaks pliidirauda ja need ka üksteise taga. pann ja pott üksteise seljataga on väga ebamugavad toimetada ja üldse, jonn, häda, viletsus. kodust saadud pann on muidugi ka tõeline õelusekott - kuumaks minnes tõmbab põhja kummi ja praadimiseks peab tõeline professionaal olema et õigeid kuumi nurki söögiga tabada. seda ma ju ei ole... :P eelmine nädal läksin poodi ja ostsin 2kg koti kartuleid (risto ostis ka 3 sibulat sest ta tundis et neid on vaja aga mina neid ei söö ja nüüd nad elavad kapis) plaaniga neid praadida ja njämmusid krõmpse tudengikartuleid süüa. lõikusin läbi higi ja pisarate hästi õhukesed viilakad ja viskasin pannile. umbes pooled said söödavad, umbes kõik ülejäänud olid täiesti TOORED! see-eest enne kartuleid pannil figureerunud minifrikadellid tulid üli head ja neid olen nõus teinekord ka näksima :P oeh, nii palju söögijuttu ja ei mingit loogikat. igastahes selles kodus on isetehes proovimata on veel kanafileetükid, riisikeetmine ja keedukartulid. mis minu ustavate lugejate söögisoovitused oleks?

aga lohepoolelt... lõputöö teema on valimata, juhendajaga rääkimata, tugevus II kodutööd tegemata, logistika aluste KT'ks õppimata, dushiall käimata, garderoobinurk on jälle sassis, kodu vallutavad tolmurullid, kevad on nautimata ja mina istun toolis, kirjutan blogi, unistan docs.ee lehel oma kunagisest porschest ja mängin netis. normaalne, nagu ikka.

uhh, mul pole ammu nii hullu peavalu olnd kui täna. terve päev oli tegelt vahelduva eduga halb olla, aga mida rohkem õhtusse, seda hullemaks läks. hakkasin deklaritega tegelema ja tundsin kuidas pea hakkas lihtsalt totaalselt tuimalt tuikama. kui risto palus autoga järgi tulla tegi juba kõik haiget. päikese paistmine, sammud, pea pööramine, rääkimine, hingamine, mõtlemine kaa! ei jäändki muud üle kui koju, kaks valuvaigistit hinge alla ja teadmata ajaks magama. ärkasin üheksa ajal ja peavalu oli veidi väiksemaks jäänud. enesetunne on endiselt imelik... :(

esmaspäeval sain ülemuse nikon D50 enda kätte, et ladu ja kontorit jäädvustada. õhtul haihtus ta kuhugi ära ja võtsin pisikese koju kaasa. täna ei andnud ta üldse näole ja no mis mul üle jäi, väikseke on taaskord siin kõrval. kuigi sellesmõttes on pildistamine veidi ebamugav, et pildiotsija optika on vist ülemuse järgi kalibreeritud ja isegi teravustatud pilt on ebameeldivalt hägune. kuna praegu on fotokal küljes mitte kit-objektiiv vaid mingi suurema zoomiulatusega 7500 kroonine obje (mis raip fokusseerib ainult 45cm pealt ja ma olen ju teada-tuntud makropede niiet praegu kannatan täiega) siis ei ole ikkagi päris adekvaatne analoogi testimine vaid pigem niisama, oma lõbuks, klõpsutamine. aga tore on ikkagi. paar värvilist ka.

autoportree :)

üks kontori kahest rohelisest. taustal lea udus.

kes varustab tallinna kaubamaja? ;)

kaugemalt.

lähemalt, lausa läbi.

järjekordselt põnev nädalavahetus. reede kodune, laupäeval sikutas nele mu poode ahistama. käisime foorumi äritänaval, virus ja ülemistes, ajasime juttu ja kulutasime raha. tõin oma vastikmürgise fruttini kehavõi asemele 200kroonise bodyshopi greibilosiooni. mis siis et pudeli peal on kirjas püree. igastahes kui keegi on huvitatud suht suure hulga fruttini greibi-mündi kehavõi omandamisest, siis palun väga, andke teada. muidu läheb prügikasti. ega ta vast halb pole, aga minule lihtsalt ei sobind. sama tüübi dushigeel ja koorija on väga eduliselt kasutuses kuni nende peatse surmani :) uue kodu leidis ka üks crop'i jakk. armash ja hea hinnaga saadud. nats kraabib hinge, et mu pea-aegu-uus hele mantel liiga natuke väike oli ja poodi jäi aga mis seals ikka, another 650 eek saved.

õhtul pidime ristoga peole minema. tüübil muidugi tuli tukk peale ja nii läksingi, keskmisest rohkem trotsi täis, hoopis üksi. kalevi pidu oli ja toretoretore. juba turvamees tegi uksepeal nalja, muidugi küsis dokumenti ka, ma ju teada-tuntud wannabe 16-aastane. tuttavatest keerutasid plaate kalev ise, tõnn ja priit, ja pisike kuhi tuttavaid oli ka kohal. hängisime jana, jaani ja rauliga, õhtu edenedes tegin paar ägedamat tantsuliigutust ka kõlari ees, nalja kui palju, sest tantsimine ei ole enam ammu mu leivanumber. peol oli ainult (!) üks (!!!) nilbik ja palju naljakaid inimesi (minu vastandid ehksiis wannabe 22-aastased kes elu eest mehi ehksiis hr jaani üritasid sebida oma liibuliigutustega :D). mingi veerand nelja ajal vudisin kerge sörgiga koju magama.

päeval jälle suurema osa ajast logelesin, aga siiski suutsin hetkeks ka asjalik olla - kirjutasin BESTi suvekursuse jaoks liivi ja transpordi teemalise (inglisekeelse) motivatsiooniluuletuse, mugandasin seda veidi teise kursuse jaoks, täitsin ankeedid ära ja esitasin. esimene valik on juulis hispaaniasse, teine on septembris portugali. mingine kaks nädalat kuuma lõunamaa päikese all logeleda oleks ju suht dreamy :) igastahes tehtud plaan ja kui kumbagi vastu võtab siis sinna ma igaljuhul minemas olen. eriti ei huvita mis töölt öeldakse, kui muidu ei saa, siis palgata puhkus noh. kuigi ma praegu hakkasin hirmuga mõtlema, et leal oli ju ka mingi kesksuveajal puhkusekasti ristike tehtud. kuramus. no eks vaatab.

ahjaa selline hea uudis kaa, et mu chalmersi paberid jõudsid rootsi ikkagi õigeks ajaks. nüüd on muidugi natuke imelik olukord, sest ma ei ole isegi eriti kindel, kas ma tahan sinna enam minna. sesmõttes et mul on ideaalne töökoht olemas ja lausa kahju oleks sealt ära tulla. kuigi paar aastat noorust ja vabadust juurde oleks ju väga teretulnud. aga kui kunagi tagasi tulen, kas ma siis suudan end sama heale kohale nihverdada? õnneks või kahjuks on minu alale TTÜst veel kaks inimest kandideerimas ja niipalju kui mina tean, on neil mõlemal paremad shansid kui mul. isegi enam ei tea, mida ma täpselt tahan, no tore lugu küll.

edit: sellest laupäevaõhtusest vihasest peoleminekust oli tegelt nats rõõmu ka. pühapäeval tõi sügavalt kahetsev risto mulle "kahjutasuks" pisikese tulbikimbu. ja lilled sulatavad mu kalgi südame ju momentaalselt :)

homme on ekspluatatsioonimaterjalides kontrolltöö. sellise pika keerulise nimega õppeaine taga peitub tegelikult kütuseõpetus. konspektis olen leheküljel 37, kokku on materjali veidi üle 200 lehekülje (kole sõnakordus, sorry). tõsiasjad, et mulle ei meeldi üldse keemia ega konspektidega töötamine, on muidugi eriti õppimistsoodustavad. edasitöötamist vältides olen see-eest kõik lemmikute alla leibeldatud eesti blogid läbi lugenud, bloggeriprofiili uuendanud, eileõhtused krõpsud ära söönud, ostetud trendi veidi lehitsenud... tõin päeval kristiinest koju kaks pudelit starterit aga silm vajub ikkagi jube järjekindlalt kinni. üldse pole isu end harida täna noh, kuramus.

täna hakkasin mõtlema, et milline ma võiks välja näha, kui ma oleks, nagu õeraaski, kunagi ammusel ajal endale breketid lasknud panna. ma isegi ei mäleta, millal see meiepere breketiteteema aktuaalne olla võis, õel olid igastahes hästi lühikesed juuksed ja lühijuuste aeg oli meil vist umbes siis, kui mina neljandas ja tema kolmandas klassis olime. järelikult mingi 11 aastat tagasi? või midagi sinnakanti. iseenesest ei oleks mul see saavutaud ilus naeratus tõenäoliselt just eriti kaua püsinud, sest mingid nõmeprobleemsed tarkusehambad pressivad küljepealt täiega rida kokku :( kihvik, nagu praegu, oleksin vist niikuinii. ma tean, et millalgi tuleb nende tagumiste tarkadega midagi ette võtta, aga ei taha selle peale veel mõelda (hmmm, natuke sama suhtumine nagu õppimisegagi :D) sest otsest piina nad mulle ei põhjusta. tegelt tahaks ma jubedalt ilusat naeratust. väikesena oli suur kikuvahe, täna on lihtsalt kõik kikud omapidi puseriti, ei ole kunagi eriline suuresuuga naerataja olnd. isegi siis, kui ma praegu peaksin suutma oma tahte ja jõu ja rahad kuidagi kokku koguda, siis oleks ilusa naeratuse saamine tõeliselt pikaajaline piin ja põrgu. vähemalt 6 hammast tuleks tõenäoliselt ellimineerida ja mingi paar aastat breketitega eputada (muidugi nii üleval kui all).... uhh, jube mõeldagi. pigem jään ainult unistajaks.

risto teatas täna et ta ostab endale 700 kroonise motorola ja homme hakkab lõpuks kevad. no palju õnne :D

ükspäev dushi all ma esimest korda ei vihastanud meie dushikardina peale. ma arvan, et ma ei ole ainuke inimene maailmas, kes täiega jälestab seda tunnet, kui külm ja märg kardinamaterjal end hämmastavalt järjekindlalt kehakülge kleepida üritab. tavaliselt paar korda lükkan ma ta oma kohale tagasi aga lõpuks alati vihastan ja astun alumise ääre peale et kardin pingule tõmbuks ja mulle enam ligemale ei roniks. aga see üks päev, kui ma ei vihastanud, mõistsime teineteist ideaalselt - mina ei pidand teda sikutama ega nügima ja tema chillis ilusti oma kohal ja nautis voolavad vett. ma olen väga kindel, et kunagi, kui mul täiesti oma kodu on, siis minu dushikabiin saab olema uhke ja klaasist, wallis töötades valisin dorma dushikataloogist isegi lemmikud välja juba. jah... ma täiega eiarmasta dushikardinaid aga palavalt armastan dushiall käimist.

peale seda meeldivat dushikogemust jäin ma mõtlema. et tegelt mul on kõik suht okeilt ju. mis siis et tuju on tujus kinni ja naeratus on nii raske tulema :) ja isegi vaatamata tõsiasjadele, et tõenäoliselt mu paberid ei jõudnud õigeks ajaks chalmersisse ja saan kandideerimisest disklahvi, et mu elus ei ole suurt ilusat ja supersuurt armastusetunnet, et mu koolilõpetamismotivatsioon on suht pisitilluke, et elu hakkab kujunema eluks palgapäevast palgapäevani sest ma ei suuda olla ilma raha laristamiseta. elu teevad imeilusaks pisikesed suured asjad. et kevad hakkab lähenema ja mõni päev on õhus tunda mu armastatud sumedate suveõhtute ja kargete kevadhommikute lõhna, et elan imearmsas korterikeses ühe väga omapärase isiksusega, et teen tööd, mis mulle meeldib ja saan selle eest väärilist palka, et sõidan oma superaudiga, mida armastan ülekõige maailmas, et mul on maailma parim (niivõrdkuivõrd) perekond ja supersupersuper sõbrad. ma kirjutasin nendest samadest tunnetest küll alles hiljuti, aga mis seals ikka, tore ju kui head tunnet kauemaks jagub :)

mu fotoobsessioon läheb, vaatamata mõnedele tagasilöökidele, ainult hullemaks. ükspäev käisin tarmo vanalinnavillas tema 350D'd (canoni peegeldigi) proovimas. olin terve päev ülemuse D50 (nikoni peegeldigi) abil oma töökaaslaseid kiusanud ja olgugi, et 350D on hea ja kiidetud kaamera, siis peale paaritunnist proovimist olin sunnitud tunnistama, et päevane kaamera tundub mulle lihtsalt südamelähedasem. istus paremini käes (canon tundus mega suur ja rohmakas) ja võibolla seetõttu, et terve päev järjest kasutasin, ei suutnud tarmo kaamera nuppude vahel orienteeruda ja endajaoks vajalikke funkstioone üles leida. kun D50 enam ei toodeta ja nii olengi nüüd paar päeva sisustanud D40 arvustustega. suured plussid minujaoks on selle väike suurus ja väike hind. miinusteks jäi mingist arvustusest silma jäänud tõsiasi, et suur ekraan on kogu aeg sees ja seda ei saa vist välja ka lülitada. aga pisike kasvab üha enam südame külge. eile nele pakkus välja, et tema tutvusi kasutades saaks fotoka USAst tuua. see oleks superhea plaan, sest säästaksin kuni 4K (tõenäoliselt vähem aga noh ikkagi päris suur summa)! homme või täna võtan end käsile ja lähen ülemistesse photopointi... äkki lubatakse kaamerat sõrmedega vaadata ja meie koostöö sobivust testida. põnevvv :)

aga praegu avastasin (tänu minni blogile), et kolmapäeval oli meil tähtpäev. 21 kuud ehk aasta ja üheksa. tavaliselt olen ikka mina see olnud, kes meelde tuletab ja värki, aga seekord läks isegi minul meelest ära. see tähtpäevade värk hakkab rutiiniks muutuma vist.

risto on täna meremessil tähtsat nägu tegemas ja oma kooli sünnipäevapeol. mina olen alates kella üheksast üleval ja praeguse seisuga pole veel mitte midagi teinud, mis siis et tegemist vajavate asjade nimekiri venib iga päevaga aina pikemaks. muuhulgas peaks praktikaaruande valmis kirjutama, tugevuse kodutööd ära tegema, ekspluatatsioonimaterjalide kontrolltööks õppima, nõud ära pesema, sukad ära pesema, garderoobinurgas mingit korda looma, BESTi suvekursustele kandideerima (sellejaoks ka motivatsioonikirja kirjutama :D).... superlukslohe olen ikka.

vahelduse mõttes oli täiesti tegus nädalavahetus. reedel porschetamas ja kristo sünnipäeval, laupäeval kursaõdedega kaheksas kokteilirallit tegemas, hiljem michelsonil külas ja krahlis checkil passimas, pühapäeval liisi ja taagoga virukeskuses söömas, joomas ning chillimas. natuke kurb on, et õhtuks täielik blokk ja kodutuju tuli ja nelekallit pidin alt vedama, aga jaks vist sai lihtsalt otsa... :(

laup-pühapäev proovisin oma uusi vagabonde sisse käia. suht mugavad on, aga talvelibeduse maksimaalseks talumiseks olen end megamadalate saabastega ära harjutanud ja nüüd uuesti sügis-kevadise kollektsiooni jalgatõmbamine on tasakaaluelundile tõeline, khm, katsumus. igastahes vagabondide jaoks vanalinna munakivitänavad lumelörtsis a la laupäevaöö EI olnud tore. õnneks see ilmastikukaitse, mida neile mitu kihti peale pihustasin, vist töötab suht hästi, sest näevad veel tänagi elusad välja , vaesed pisikesed.

superhea söögielamuse auhinna annaks täna kaheksale, kus kataga millalgi laupäeva õhtul kahepeale ühe taldrikutäie kanawrappi ära hävitasime. SO worth the 60 EEK! see on nüüd mu uus ihalduseine - lavash, kanaliha, salat ja mingi njämmmm kaste. eelmine ihalduseine, millest pea iga päev unistasin, oli panncook'i krevetipannkoogid. isu läks aina suuremaks ja nii käisimegi taago ja liisiga pühapäevase pärastlõuna puhul viru keskuses einestamas. minu imeline unistus oli, kergelt öeldes, on veidi alla käinud nii maitselt kui suuruselt. esimene kogemus marthaga õhtustamas will be remebered and cherished deeply :)

tegelikult olen viimasel ajal mõelnud palju. tahaks uuesti pildistama hakata. korralikult. ehksiis olen umbes nädalaega lugenud igapäevaselt peegelkaamerate arvustusi. minu mõistus tahaks pentaxit, mis on odav ja arvustused kaa head, aga kõik mu fotohuvilised sõbrad on vähemalt hetkeseisuga mu valiku maataha tampinud ja üritavad mind canon (400D) usku pöörata. järelmaksuga polekski see ost niiväga hull, kuigi paartuhat krooni kallim kui pentax, - mingi 2 aastat mõnisada krooni kuus, ja see on siis, kui sissemaksu ei teeks. tegelt on veel mitmesuguseid pentaxeid ja canoneid ja nikoneid ja igasuguseid muid ja kõik on nii head ja erinevad ja appikene, ma tõesti ei tea. serxi canoniga olen ma suht sõps, aga see nagu ei ole just eriti kasutajasõbralik mu meelest, samas muude kaameratega ei ole ma väga kokku puutunud ja ei oska kommenteerida. ükspäev lugesin fotodiibist arvutusi, seal ka kiideti kõike. uh oh huh, tahtmine on nii suur aga segadus on veel kordades suurem :(

mul oli imelik naistepäev. algatuseks tehti mind ööl seku-asendajaks. sekretär ja üks teine töökaaslane läksid nädalaks itaaliasse ja ilma minult suuremat arvamust küsimata pandi mind ettelauda asendajaks. alguses tundus hull draama aga praeguseks olen olukorraga juba harjunud. raamatupidaja assistent krista, kes sekretäriametit samapalju mittearmastab, kui mina, on oma esialgsest vastuseisust üle saanud ja nüüd oleme vahetustega eeslaua elanikud. siiamaani on minu vahetuse jooksul olnud vist üks läti kõne (venekeelne, ofcourse) ja üks inglisekeelne kõne ja palju imelikke kõnesid. keeruline on suunata, kui firmas on kontoritöötajaid 40 ja igalühel oma eriala ja spetsiifika. ei ole vist kordagi veel nii suunata osanud, et kelleltki pole abi küsind :P lisaks on suht segadusttekitav tõsiasi, et kõik firmale kuuluvad numbrid, nii mobiilid kui lauatelefonid, suunatakse peale umbes 20sek kutsungit alla seku telefonile. sellega saab alati nii palju nalja ja/või suuremat tõugu segadust. mina ei näe kuskilt, kas kõne tuleb otse või suunatult ju. enamasti saab telefoni ärapanemishääli kuulata. tänu sellele, et vahelduva eduga eeslauas passin, saab ka palju infot. näiteks oli meie firma kõrgeima isiku sellekuu telefoniarve 6000 krooni ja müügiinimestel enamikel 1500 kanti. mul oli 48 :D

aga naistepäeva puhul sain mõned õieksed ka. okei, paar tükki pildistatutest ei ole minu omad, aga jäid lihtsalt kaameraette ja olid vahvad.
kõik kontori naised said kaks pikka ilusat roosi. aga need olid mingid tujukad isendid, kella kümneks olid kõigil pead norus ja surmamaik suus. niisiis tõsteti suurem osa eraldiseisjatest ühte vaasi kokku tagasi. minuomad resideerusid vahepeal eviani pudelis suht edukalt. aga pead jäid neil, vaatamata seltskonnale, isegi peale seda kui neil korduvalt vars lühemaks oli lõigatud ja juba kolmas vahetus tulikuuma vett sooja andis, vägagi norgu. kurvad hinged.
liinale tulid külla mehed kraanavabrikust. tõid naistepäeva puhul suure kringli ja priimulapoti. liina priimulaid lapsendada ei soovinud ja niisiis elasid need pisikesed köögilaual ja tõid rõõmu kõigi eludesse :P
pisipisikese tulbijuntsu said nii kontori kui laotöötajaid. minuoma leidis suure armastuse mu arvutikuvari näol ja nii nad seal praegugi kahekesi kaelustavad teineteist. kuna mingi 70 vaasi ei ole just eriti tõenäoline ühes firmas olema siis minu tulbik elutseb keskmise edukusega hiiglaslikus plastiktopsis ja tundub, et tunneb end seal super hästi.
lennuosakonna lea sai kuskilt kolm imearmsad valge-roosa-rohelisekirjut tulpi. nii lahedad, et pidin lihtsalt pilti tegema.
risto tõi mulle kolm oranzhikakirjut roosiõit. esimese õhtu pidasid ilusti vastu, teiseks õhtuks järgisid kontorirooside eeskuju ja mossitasid, õied põranda poole. lõikusin neid veidi ja panin uue kuuma vee ja järgmiseks hommikuks olid kõik jälle rõõsad ja roosad. peakski nende eest uuesti hoolitsema minema.
niikaua kui mina mäletan, on meie peres isa alati naistepäeval kõigile meiepere naisolevutsele tulbikimbu toonud. eelmisel aastal olid näiteks sellised. ei olnud erinev ka see aasta. emm helistas ja ütles, et pisikesed ootavad mind kodus. eileõhtul tõime ristoga nad linnakoju ära, võtsime vaasi ka. et kõik, kes tahavad mulle lilli tuua, siis tulbikimbud on teretulnd, mul on neile ideaalne vaas :) eelmine aasta sain wallis ka suure kollase tulbikimbu. lilled on lahedad.

reedel käisin koolis. jube imelik oli, nagu mingi püha või värk. kui kõige popimal ajal, veidi enne 12 kohale jõudsin, oli parkla täiesti tühi ja 13:30 vahetunni ajal ei olnud sööklas mitte mingeid järjekordi (ohh, võtsin söögiks mingi taimetoidu - seene riisiroa - ja kuigi minujaoks eluvajalikku liha ei olnud, oli ikkagi nämm. laiendan oma menüüd :P). aga igastahes jube imelik oli. küsisin mingilt aastanooremalt mehaanikult selleaasta tugevuse KT asju. saatis mulle eelmiseaasta imre poolt valmis kirjutatud küsimused :D

õhtul viis risto mind esimest korda porschega sõitma. käisime pirita ringrajal, meriväljal, mähel ja lõpuks selveris. see auto on eht loom ikka. nagu kart aga suurem ja võimsam. rattakoopad asuvad põhimõtteliselt seljataga ja kõik liiv ja sodi, mis rattad üles keerutavad käib nagu vastu pead :D väga lihtsalt on aru saada, millal risto jalga gaasi läheduses hoiab - siis oled istmes kinni ja pead on raske pöörata. iga väikesema pedaalivajutuse tulemus on kiirus 75+, mis on natuke kurb siin tallinnas, kus kiirusepiirang umbes 50 kanti jääb. tagaistmed on autol megapraktilised. risto seljataha mahtus ilusti tema seljakott, minu seljataha sobis otsekuju valatult minu paberipahna hunnik ja käekott, lisaks pagassi saaks paigutada paar kringlit (kõrvuti, mitte üksteise peale). kuhugi suutis risto ka selveri ostukoti mahutada, täpsema info suhtes pole mul õrna aimugi, aga koju see kuidagi jõudis. mähekandis otsustas targakatuse mootor katki minna. siis, kui auto ei seisnud, hakkas suristama ja üritas katust lukustada, mis siis, et katus juba niigi kinni oli. aga kuna tal mingit hammasrattad katki või kulund vms siis ei saand sellega hakkama. loll ja järjekindel, muudkui suristas seal seljataga :D sellele vaatamata on auto mulle juba südame külge kasvanud. audi on ja jääb muidugi ALATI esikohale aga porsche comes in close second ;) aprilli lõpus läheme temaga esimesele pikemale sõidule, ooootan väga.

eile tähistati kolmandal kristo sünnipäeva. miskipärast läks kiiresti käest ära. kell oli mingihetk 12, mul juba krt-teab-mitmes siidri-veinikokteil käpaotsas ja kurjustasin ristoga, kes ei tahtud pittu janno sünnipäeva tähistama minna. siis tuli kiiresti uni, päterdasin allakorrusele ja pudenesin voodisse tuttu. kell pool7 ärkasin sellepeale, et maru halb oli olla, pea valutas ja käis ringi ning süda läikis. phäh. sundisin endale klaasikese vett ja kaks valuvaigistit ja magasin vahelduva eduga poole päevani. risto kadus mingihetk oma last kasvatama (porsch onju) ja mina tegin silmad mingi ühe ajal lahti. selleks ajaks oli juba suht hea olla. vot sellised seiklused siis.

ahjaa, tahaks veel kilgata, et minu mitte-just-kõige-odavam käekott on parim ost üle pika aja :) sest ta on samasuur kui mu must rootsimärss, aga heleda sisuga, kust kõike jubehästi üles leiab ja kahe mobiilitaskuga ja kattenahk on nii mõnsik ja pehme :)

nii mõnus et väljas on kevade lõhn vaikselt juba, iga lühike jalutuskäik on värskendavalt mõnsa. muidu käisin jälle kristiines ja tõingi eile uued saapsud ja koti koju. mõlemaga olen üli-üli rahul. nüüd tuleb loota aint supervarsti tulevale kuivale ja ilusale ilmale, et saaks alustada saapsude sissekäimisega. samss-saabastega ju märja ilmaga eriti ei käi... üldiselt olen viimase poole aasta jooksul vist mingine 6 paari jalanõusid ostnud. juuvist oli aeg :D tahtsin midagi veel kirjutada aga täna on teemaks peavalu ja mõtted ei liigu. tegelt juba terve päev. niiet varajane öö hoopiski.